Esmalt viisid sa mu aasale. ma tundsin selle koha ära, olin siin terve enda lapsepõlve mänginud. aga seekord Sinuga siin olles oli kõik teistsugune. Sinu ees hakkas rohi aasal tantsima ja päike laulma. mulle tundus, nagu oleks kõik maailma värvid õhus meie ümber. taevas ei olnud enam sinine, maapind polnud roheline. kõik küütles miljonis erinevas toonis, millele ma ei osanud nimesidki panna. hirved jooksid metsast Sinu jalge ette ja Sa silitasid nende koonu. nad jooksid mängeldes ümber meie ja heitsid lõpuks väsinuna meie kõrvale maha. mind olid nad alati kartnud ja varjunud puude vahele, kuid Sinule vaatasid nad usaldavalt otsa. ma imetlesin Sind. siis ütlesid Sa, et aeg on minna edasi. ma puiklesin vastu, sest polnud kunagi midagi nii ilusat näinud kui siin. kuid kui Sa mulle käe ulatasid, haarasin sellest kohe kinni. Sa lubasid, et ma satun siia aasale veel palju kordi.
Nüüd seisime me mere ääres. meri kohises ja möirgas, nagu kinnipüütud metsloom. ma kartsin neid tohutuid laineid, kuid Sa näitasid, kuidas lained taltuvad, kui Sa enda käe neile ette paned. siis palusid Sa mul vee peale astuda. ma ei teadnud maailmast veel nii palju, et oleksin kahtlema hakanud, seega võtsin Su käest ja astusin julgelt merele. Sa juhtisid mind läbi lainete ning tundus, nagu polekski jalge all olev vesi väga erinev maapinnast. tuues mind tagasi maale, hoiatasid Sa, et aastatega läheb vee peal kõndimine raskemaks ning ma ei oska Sind usaldada nii kergelt, kui praegu. meie ümber puhus kohutav tuul, kuid minul ei liikunud juuksekarvgi, sest ma seisin Sinu varjus. Sa ulatasid mulle uuesti käe.
Meie ümber oli mets ja vihma sadas. siin oli üksik. vihmaga sadas nukrust taevast alla. ma tundsin, kuidas see tahtis imbuda läbi mu naha ja jõuda südameni. aga siis võtsid Sa mind enda varju ja ükski piisk ei jõudnud minuni. pugesin sügavale Su käte vahele, leides soojuse, mida otsisin. maailmas ei eksisteerinud sellel hetkel kedagi muud. ainult Sina ja mina. ma vaatasin ringi, sadu muutis ümbruse häguseks ning tundus, nagu poleks siit kohast teed välja. mulle ei meeldinud siin. vaatasin paluvalt Sulle otsa ja Sa võtsid mu käe.
Me kõndisime mööda üksikut asfaltteed keset mittemidagiütlevat maastikku. ma olin Sinust natuke eespool, Sa järgnesid mulle vaikselt. ees paistis ainult tee, ei mingit märki selle lõpust. algul ei meeldinud mulle siin kõndida, kuid natukese aja pärast hakkasin tundma kummalist ükskõiksust ning mu jalad viisid mind ise edasi ilma, et oleksin pidanud sellele mõtlema. kui oli veel veidi aega mööda läinud, ei otsinud ma enam silmadega tee lõppu. kõik minus oli tuim. ma tundsin, et minu ainuke eesmärk on lõputult kõndida. midagi polnud minu taha jäänud, midagi polnud ees. äkki tundsin Su kätt enda õlal. hetkega voolas elu minusse tagasi ning ma jäin seisma. see oli nagu vali muusika peale vaikust, ere valgus peale pimedust. ma ei suutnud uskuda, et hetk tagasi ei olnud minu sees midagi ning võtsin Su käest tugevalt kinni, et mitte jälle ära kaduda Su juurest. Sa rääkisid mulle vaikselt, kui ettevaatlik pean ma olema selle teega. see tee on lõputu ning kui ma jään sinna kauemaks kõndima, on mul peaaegu võimatu tagasi pöörata või teelt kõrvale astuda. Sa kutsusid mind edasi.
Kaugel all oli näha maakera, minu taga oli Kuu. sellest vaatest olin terve elu unistanud. ma vaatasin lõputusse pimedusse, mis laius mu ümber ning tundsin end väiksena kui putukas. siis võtsid Sa kõik tähed enda peopesadele. need olid nagu teemandid ning moodustasid kokku otsekui päikese. kuid ometi särasid Sina eredamalt ja ma ei suutnud oma silmi Sinu pealt ära pöörata, sest Sa seisid seal kogu oma kauniduses. ma tahtsin igaveseks meelde jätta selle hetke, tahtsin talletada Su ilu enda mällu, et ma selles kunagi kahtlema ei peaks. Sa panid kõik tähed tagasi nende kohtadele, mitte ükski ei läinud valesti. siis ütlesid Sa, et ees on veel viimane koht, kuhu minna. Su sõrmed puutusid taas minu omasid.
Meie jalge all oli kivine kalju, ümber mäed ja sügavad orud, mille põhjad kadusid pimedusse. kõik oli surnud, mitte kuskil polnud näha värve. siin polnud lõhna ega temperatuuri. ma polnud sellist hirmu tundnud isegi meetrikõrguseid laineid nähes. palusin, et võiksime tagasi pöörata. Sa raputasid pead, kuigi tundus, et Sullegi oli vastumeelt, et ma siin pidin olema. Sa juhtisid mind astangutele, kust oli võimalik ees haigutava sügaviku põhja ronida. hoidsin kramplikult Su käest, kuid Sa palusid mul ees minna ning lubasid, et kõnnid terve aja minuga. lasksin vastumeelselt käest lahti ning hakkasin, süda hirmul, mööda kivilahmakaid allapoole ronima. eesolev pimedus ei olnud tavaline. ta tundus olevat tahke. ronisin enda meelest tundide kaupa. vahetevahel kontrollisin üle õla, et Sa seal oleksid. Sa olid. siis puudutas mu jalg oru põhja. ja pimedust. see oli raske ning mässis end hetkega ümber minu. kogu üksindus ja hirm, mida ma kunagi tundnud olin, ei oleks olnud võrreldav sellega, mis mind see hetk valdas. mitte kuskil ei olnud mitte midagi. ainult mina ja pimedus. ma olin unustanud, et Sa oled minuga. ma olin unustanud, et Sa üldse eksisteerid. ma tahtsin ära kaduda, kuid olin juba kadunud pimedusse. ja just sellel hetkel, kui ma kaotasin kogu lootuse, nägin ma Sind enda ees seismas. sa valgustasid pimedust nii, et see taandus ning kadus siis täielikult. järel olid ainult Sina. ja Sinu käte vahele ma jooksin nii kiiresti, nagu mu jalad kunagi pole jooksnud. ma ei tahtnud enam midagi muud, kui olla Sinu embuses.
Sa tõstsid mu vaikselt enda sülle ja viisid tagasi aasale, mis tantsiskles ikka veel enda ilus. mind rohule istuma pannes kükitasid Sa mu kõrvale ja vaatasid mulle sügavalt silma. Sa ütlesid, et ma satun kõigisse neisse kohtadesse veel ning küsisid, kas ma tahan seda teha üksi või Sinuga. ma ei kõhelnud hetkegi ning ütlesin, et tahan, et oleksid minuga. Sa naeratasid ja lubasid minuga jääda igaveseks.
ja siin Sa oled
