my body can burn but my heart is fireproof

ma näen aina rohkem Jumalat enda ümber. kuidas ta silub teed, lükkab rajale tagasi, poeb hingedesse, teeb imesid, vabastab.
Hulja tripp oli imeline. sealt ma alustasin uuesti, seal ma leidsin koha, kuhu ma kuulun. siiski see ei ole hulja :D
ma austan kindlustunnet. ma annan talle teed, et ta saaks kasvada ja õitseda. ma ei kavatse lahti lasta, öelge, mis tahate. ja kui mu süda on seda juba täis, lasen ma tal täita ka enda kopsud, kondid, vere ja hinge. lõpuks olen ma kindlus. üks suur kindlus kalju peal. oh boy ma ootan seda
kevad on. tuli. eile õhtul nägin pimedas aias isegi märtsikellukesi, kes ennast läbi lume sirutasid. ja kraadiklaas näitab isegi varjus 7-t. punasel poolel. juhhuu
nüüd võib enda keldri ees ootavale rattakesele juba möödaminnes sadulale patsutada ja öelda, et varsti.. varsti saab välja.
ta kindlasti rõõmustab sama palju, kui mina

miks ma ei kirjuta enam nii pikalt? mis on juhtunud
(pildil on Hulja. kuidas sa ära ei tundnud?)

raining skies

mina ei kutsu seda laiskuseks või vastutuse mittevõtmiseks. mina kutsun seda usalduseks. jah, just selle usalduse tõttu ma olen nii palju võitnud. nii palju kinnitust saanud. nii palju tänanud. mu Isa andis mulle kõik kommid letilt, mida ma palusin. ta teadis, et mul oli neid vaja. ta pani mulle südamesse ühe hiigelsuure kindluse. võimalik, et isegi lossi. ja ma tean, et need kommid, mida ma saan, on kasulikud. need ei riku mu söögiisu, ei pane kõhtu valutama.

kui ma silmad kinni panen, kuulen ma kaht südant tuksumas. ma tean, et ma olen ühe neist varastanud. ja mul pole absoluutselt süümepiinu, sest ma tahan seda hoida nii sügaval liha ja luude embuses, kui võimalik. ma koon enda veenide võrgustiku selle ümber ja ei lase tal ära joosta. man.. i feel so powerful

panic at the disco- vices and virtues on üks parimaid albumeid üldse. respect

shadowfeet

hakkan just silmi kinni pigistama, et ära kaduda. otsin turn off nuppu ja ei kavatse paluda kellelgi ennast hiljem jälle vooluringi lülitada. süda on rutakas endamisi närviliselt pomisema. ta ei taha, talle ei meeldi. ta ei nõustu alla andma, aga ei suuda ka vastu võidelda. ta palub sõnatult. ta ei räägi enam minuga, vaid kellegi teisega. mina kuulen südant vaid vaevu. või ei taha kuulda.. ja just siis, kui mu näpud on leidnud selle pisikese punase nupu ja on valmis õrnalt vajutama, võtab keegi mu käe ära. ma olen nii üllatunud, et ei hakkagi vastu. ärkan nagu unenäost. mis tähtsus sellel nupul üldse oli? kus on mu kõrvad südame jaoks?

i CURSE that headache

sa oled ilus. sina, sina sina ja sina. kõik te olete ilusad. ma vaatan iga päev nägusid enda ümber ja ma ei suuda uskuda, kui geniaalselt erilised need on. pole kahte täiesti analoogset. ja siiski on igaüks nii ilus.
i'm beautiful in my way
'cause God makes no mistakes

Lady Gaga sõna on seadus.
see on nii suurepärane, kuidas inimesed täiustavad üksteist, enda annetega ja enda olemusega. iga hing on kordumatu ja me peaksime neid täpselt nii võtma.

püüdsin tähe pildile

One day soon I'll hold you like the sun holds the moon
And we will hear those planes overhead
And we won't have to be scared

ma ei saa aru, kas on või mitte. kas kasvab või kahaneb. kas on õige või vale. kas õigustatud või illusioon. kas jääv või ajutine. kas mina või keegi teine.
vaevan pead liiga palju
lootsin, et juba kevad tuleb, sest vastasmaja ees olev auto hakkas lume alt välja sulama, aga kus sa sellega. hakkab hoopis sadama.. lund.
tähed nihkuvad kogu aeg. mul on tunne, et suur vanker kukub varsti alla. where's gravity?
ma armastan seda, kui on tühi saal, klaver ja mina. kui ma kuulen, kuidas noodid ringi tantsivad ja viis kajab pimeduses. mulle meeldib põgeneda sellesse
üksindusse, sest seal olen ma õnnelik.
kui inimesed on ümber, ei ole päris sama. klaver on tagasihoidlik, ei ava enda hinge mitmele korraga. sellisest puust ehitatud.
või klaver ja trummid
seda ma ka armastan.
siis laulab klaver julgelt

Chopin'i leinamarss on üks ilus teos.
ma tahan sellest lõputust ringist ükskord välja murda. minna vastassuunas, mitte algusesse tagasi. minna sinna, kuhu mina tahan. mitte sinna, kuhu saab.

aga siia tuli mu kallis kirss, kellega me veedame öö.
see kõlas.. imelikult.
aga ilusaid unesid

südasüdasüdasüdasüda

ta tuli nii vaikselt hiilides. nii tasa, et ma ei märganudki, kui ma juba tema haardes olin. ta embas mind peaaegu puudutamata, siiski oli ta kõik, mida ma nägin ja tundsin. ta täitis mu meeled kõige ilusamate mõtetega, seisis minuga koos ja vaatas, kuidas meri end jääst lahti lainetab. kuidas veepind rahutult enda uut elu avastab.
ma ei lugenud minuteid, aga ta oli minuga pikalt. kauem, kui ma harjunud olin. siiski ma tahtsin, et ta jääks. sest ta oli täpselt see vahelüli, mis eraldas mind algusest ja lõpust. sellel hetkel oli ta nii enesestmõistetav, kuid ma ei jätnud siiski teda tähele panemata. ma ei saanud aru. ei tundnud, kui ta ära läks. ta laskis mu käest nii õrnalt lahti, et mu sõrmed tundsid veel kaua aega tema jahedaid näppe enda vastas. ja kui ma pea keerasin ja pilguga teda otsisin, oli kõikjal pimedus.
hämarus oli ära jooksnud. jätnud enda pikad jalajäljed lumele ja minu väikesele kuumale südamele.