süda

ma olin juba mitu aastat arvanud, et meie peres emadepäeva ei peeta. täna sain ma tõele jälile. tegelikult mu emale vist ikkagi meeldib, kui teda emadepäeval meelde tuletatakse. siin peres üllatub küll pidevalt. 
igatahes. ma palju ei oska öelda, aga mu ema on täpselt parajalt elukogenud, empaatiavõimeline ja imelik, et olla mulle suurepärane. ja see on täitsa metsik, kui suur pagas tal on haigusalaseid teadmisi. ta on nagu kodune esmaabi. oskab terveks teha kõik, alustades varbavalust ja lõpetades südamevaluga. tema pealt ma oskan võtta eeskuju. nii sellest, mis on hea ja sellest, mis on halb. eks me kõik oleme inimesed ja sellist ema, kes kunagi ei eksiks, pole olemas. aga siin jääb ikka hea eeskuju ülekaalu.
me unustame end tihti köögilaua taha rääkima. kell saab juba 12, järgmine päev on kooli/tööpäev ja mõlemad on veendunud, et teine oli süüdi selles, et me nii kauaks istuma jäime. aga nagu ei kahetse ka. 
ema on mulle ka kõige suuremaid nalju visanud. paar aastat tagasi pidi isa end poolsurnuks muretsema, kui ema talle rääkis, et ma olevat suvel linnas pooljoobes politseikroonikasse sattunud. emaga oleme täiesti lambist maha pannud sellised rollimängud, et ise ka ei usu.  

mu ema hoolitseb ja muretseb mu kultuurilise harituse pärast. see on armas, isegi, kui alati ei ole viitsimist kõigile kontsertitele minna ja kõiki näitusi vaadata(kuigi need on alati väärt)
emaga koos vaatan ma kõige paremaid filme, sest kui midagi head tuleb telekast, peaks vist päike taevast alla kukkuma või tsunami baltikumi üle ujutama, et ma sellest osa ei saaks. 
ikka ja jälle tuleb tõdeda, et kõik ema soovitatud raamatud on uskumatult head. isegi, kui ma tihti alguses veidi skeptiline olen. siit tuli meelde, et "Öine rong Lissaboni" tuleb kiiresti läbi lugeda.
                                                                                                   foto: gudrun heamägi

kokkuvõtteks-ma ei saaks hakkama ilma täpselt sellise emata.

Ei, ma ei taha magama minna. Ma tahan terve öö Lana Del Reyd kuulata. vot. 

..peaks vist magama minema siiski..

suht kurb

you fit me better than my favourite sweater

Gramma said she'll leave the lights on for me
Gramma said the flags are waving for me
Gramma said that somewhere out there there's a good man, waiting for me
Gramma said she'll leave the lights on for me
Don't you know, you don't need a thing?
Gramma said that somewhere out there there's a good man, waiting for me

mu keha mõtleb vist, et on järjekordne suveöö, kus võib üleval olla. aga see ei ole nii! kuidas sa aru ei saa? see, et õues oli kell 11 õhtul 15 kraadi ei tähenda, et homme kooli pole. rumal keha.

lana del rey teeb uskumatult head muusikat, ma ei tea, miks ma juba varem ei hakanud kuulama. nüüd on ta võitnud mu südame, kõrvad, silmad, kopsud ja mis kõik veel. veenides voolab tema hääl ja rinnus tantsivad sõnad.   

oleks vaid see igakevadine õudus läbi, et saaks kergemalt hingata. 

selline tunne, nagu oleks mõtete kollektsionäär. aga need ei mahu albumitesse. kas keegi sooviks liigseid mõtteid endale? neid saab päris mugavalt kaminaservale või aknalauale sobitada, ei võta eriti ruumi ka. peaasi, et neist lahti saaks.

kui ma veel enda randmele lindu joonistan, siis ma vannun, et se sööbibki sinna. palun, tee seda. lenda mu käele, ma annan sulle kodu. mitte mingit puuri. lennata võid alati, kui tahad. aga võta mind kaasa, kui lähed. 

tahaksin sõita praegu rattaga mööda pirita rannajoont. seal on raudselt metsikult kena. tühjus, ilusad tuled ja rahutu meri. mul tuli üks uni meelde, kus ma sõitsin ka rattaga pimedas, aga see ei olnud üldse meeldiv. sees näris mingi rahutusetunne, nagu ei teaks, kas kohale jõuad või kas keegi ootab.

sellest tuli meelde, et lubasin unenägusid üles kirjutada. liiga palju, mida mäletada ja unustada. 

nüüd ma vajutan silmad kinni. kasvõi jõuga.

                                                                                                   foto Gudrun Heamägi

xoxo

 

Lololo

pidevalt on mingid väikesed peaaegu-maailmalõpud. aga nagu ma märganud olen, tulen ma neist alati võitjana välja tänu Jumalale. tavaliselt öeldakse selle kohta lihtsalt hea õnn. aga seda tunneb nii selgelt, kui asi laheneb hoopis teises dimensioonis. see on ebainimlik tugevus, tänu millele ma saan sirge seljaga lahinguväljalt lahkuda. mitte kordagi pole ma kaotanud. mitte kunagi pole Tema mind maha jätnud. isegi, kui terve maailm pööraks minu vastu, ei teeks see mulle muret. sest minuga on See, kes selle maailma loonud on. ma tahaksin sõnu, et kirjeldada lootust ja armastust, keda ma tunnen. tihti tahab innukas mõistus teisi usku rääkida, kukub läbi ja õpib siis jälle, et ainult Jumal saab südames midagi muuta, mis muudab inimest. vahel tahaks tervet maailma raputada ja üles äratada. see tundub lihtsalt liiga võimatu, et mõni ei näe, ei kuule, ei koge, ei tunne, ei taha tunda. seda head on nii palju, et tahaks kahe käega laiali jagada, aga osad ei taha vastu võtta. kuigi see on parim, mida tahta saab. 
ma arvan, et inimene kardab kontrolli kaotamist. meile meeldib olla iseenese kuningas, anda tegude eest vastust ainult iseenesele, näha kõike kindlalt enda silme ees ja teada, et kõik mõtted on viisakalt ja vaguralt meie peas kinni. et keegi ei mõtle meie elu peale, kuidas see minna võiks. 
igatahes. mina olen õppinud, et ma ei pea kunagi kaotama, ma ei pea kunagi lootusetust kogema, ma ei pea muretsema, kui mul on Jumal kõrval. see teeb mu elu nii ilusaks. 

late on a.m

 foto Gudrun Heamägi

 segased uned ja imelik hingeelu. nagu kaks erinevale poole tirivat joonistatud eeslit petlemmas maja seinal. siiski, põllkülas on käidud. metsikult armas tunne. nagu oleks kodus jälle, aga rahutus ei lase rahulikult olla enne, kui suvi tuleb. bastardid tulevad ja ehitavad maja minu lemmikkohta. võib-olla sain viimase korra seal kõndida, enne kui kõik see poolikute vutimunadega kaetud sammal üles kaevatakse. mu vanaarmastus on kõige valusam asi. sest inimesed hindavad uut. ja ma ei suuda sellega leppida. 

egotsentrism. aga ma ju armastan! mis ma 

teha saan?! mina pole süüdi.. vabandus, vastutuse 

äralükkamine, eneseõigustus. mida iganes. 

Mat isse  Ch agall  Pic asso  Russe ll

homme on kunstiajaloo töö

ma parem rohkem ei räägi, sest siit ei tule midagi huvitavat.