aga

kui ebaõiglane see elunatuke olla võib? kuidas ta aru ei saanud, et ma oleksin äkki tahtnud sündida hoopis vastassugupooleks, olla häälerühmalt bass ja käia üksi reisimas..
no mida
oli siis vaja?

ma ootan, et see sügis tuleks sama pikk, kui eelmine

<3

siin aias on haljad küpressid ja muru kui gobelään

MISKI

Ta on kuskil minus
ega lase mul enesest
kaugele minna.

Soolased tuuled
on teda pleekinud
ja sügisesed vihmad,
näen isegi ta kuju
ja õnarusi,
ometi ei tea mis ta on.

Vahel sunnib ta
poole söömise pealt
tõusma mind lauast
ja minema välja-
või kihutab tohutul kiirusel
maastike kohal
ilma et ma kohapealt liiguks.

Vahel laseb ta paista ilul
nii meeletul- hingematval,
et pean suruma hambad risti
kui rattaletõmmatu!

Olen mõelnud,
et annaks talle mõne nime
nagu
armastus
inimene
igatsus,
aga see poleks see.

Olen mõelnud ka seda,
et ehk on ta uppunud nuga
mõne taevase rändaja
unenäost
või sulg tema tiivast
mis kõditab mind
ja teeb rahutuks

Vahel laseb ta enesel
tuulduda niisama minus
enne merele viimist-
suurte kalade võrkudena-
siis jälle lehkab
kui raibe.

Vahel ta jätab mu rahule.
Siis olen koolnu.

-Mehis Heinsaar


ega ma muud ei tahtnudki öelda

interlude

aga kui sa saadki aru, et midagi ei tule välja, siis kes võtaks selle kibeduse ja kahetsuse? selle tunde, et sa kaotad paar tükikest sellest, mis tegi sind nii õnnelikuks. ja kes võtab selle ebaõigluse tunde, kes vastutab üldse selle eest? kes vastutab asjade eest, mida sa ise kontrollida ei saa? ja kes lapib need augud, mida ebaõiglus sinusse kaevab?
miks ei võiks mu elus olla need, keda ma sinna igatsen. miks peab see kõik nii keeruline ja mitmetahuline olema ja kuidas seletada oma hingele, et enam mitte. oli tore, aga..
aga isegi, kui mõtled, et ei mõtle, siis mõtled ikkagi

ma sain aru, et kui ma saan elada nii, et mu selja taga on mets ja ümberringi vaid üksikud hinged, siis olen ma päriselt õnnelik
ma ei saa valetada, sest ma tean, et mu südames pole isegi küllalt ruumi selle ilu talumiseks ja ma olen nagu joobnud sellest, mida ma oma silmadega näen, kõrvadega kuulen ja tunnen. ja kui ma heidan selles uimas samblale, isegi siis ei jäta ta mind rahule, vaid lööb lainena üle minu ja täidab mu meelerakud seguga õnnest ja tänutundest, et mind saab niimoodi jalust niita.
millal ma ei tahaks seda? ja kus ma tunneks end paremini?
õnnelikkus on ülivõrre
ma olen ülivõrdes

Laura Marling- Love be brave

ma kardan, et ma armastan elu liiga palju
sest raske on uskuda, et on midagi veel ilusamat, kui see 
kõndida öösel vastu Kuule, jalge all õied ja ümber ööbikud
ma ei tea
ma ei suuda olla mitte uimastatud sellest ilust

 äkki andestatakse mulle

 

 

b a s s o c o n t i n u o

KUULA MIND


ma olen praegusel hetkel lummatud kõiksugustest bassimängijatest, niiet kui sa mängid ka bassi, siis ma ilmselt olen lummatud ka sinust. ja see kõik algas Mai Aganist

ja bachi mängimine on lihtsalt taevas mu jaoks. kõik see organiseeritus, häälte vaheldumine. polüfoonia, loveyou
nii lihtne on õppida mängima midagi, millest sul tekib sõltuvus

vahepeal olen unustanud suve igatsemise, sest nii mitu korda on olnud neid hommikuid, kus ma ärkan ja väljas on lumetorm(ja eile alles õitsesid lilled). üks öö nägin lausa prohvetlikku und- õues oli lund nii palju, et see ulatus mu aknani ja inimesed kõndisid seal peal. õnneks päris nii hull asi ärgates ei olnud, aga valge oli küll väljas.

tahaks leida seda ühte asja, milles väga hea olla. sest enamik ajast on tunne, nagu sellest sõltuks minu isiksus. et ma ei leia end enne, kui selle leian. võib-olla on see liiga palju tahetud, aga otsimine viib ikka kuhugi
peas on küll asjad organiseerimata
vabandust
uni tuleb

(see on mu sõber Sipsu, kellega me tripime mööda Nõva metsi
ja ta pole veel aastanegi vist)