ja kui me suudaksime iseend armastada, ei tapaks me teisi
et saada midagi, mis meie arvates veel täiuslikkusest puudu on
aga algul me jälestame omaenese hinge
sest me ei erista teda enda ihadest
ja maailm õpetab meid armastama neid ihasid
aga mitte iseennast
ega teisigi
me ei otsi enam täiuslikkust, et olla teistele täiuslikud
vaid ainult endale
aga me otsime uusi põhjusi, miks me seda siiski pole
me andume aina uutele eesmärkidele
kuni need üle pea kasvavad
ja siis pole enam meid
on vaid meie eesmärgid
mille saavutamisega me arvame end muutvat aina paremaks
aga tegelikult loome vaid pinnast uuele sihile
ja mõned surevad enne, kui jõuavad tagasi enda juurde
missioonide pikkadelt eksirännakutelt
kartes seista silmitsi iseendaga
kes korraga on kui kohtumõistja
paguluses olnud hing
võib nüüd täieõiguslikult naaseda
ja tal on viimaks õigus
ka midagi öelda
