täna on ilus õhtu. ilusad tuled. ilus kuu. ilusad tähed. ilusad mustikad. ilusad tüdrukud. kiku on loll.. kiku ütles, et see viimane lause oli väga perv. noo.. mõtle kuidas tahad, kullake..
kaks lollakat koos.
JAH, ÄRA SÜÜDISTA'1
ongi nii.
ja ilusad pildid ka. väga ilusad. varsti näete.. oioi, kuidas näete..
tead.. ma olen veendunud, et katus on üks täiesti maagiline koht.
eriti õhtuti ja öösiti. kuigi tahaks sinna varahommikul ka ronida. tahaks päikesetõusu vaadata..
homme.. on kurb päev. sest me saadame cam'i pere ungarisse. ma olen nii õnnetu. ausõna. cam ja chelsea on liiga lahedad inimesed, et neist ilma jääda. liiga õnnistatud ja muidu nii head. oh. nutsin eile, nutan homme. nutan arvatavasti veel mõne päeva.
täistuledes säramas on mu hing.
highway to happiness
aga täna oli väga lahe päev. istusime volliga hirvepargis ja tinistasime kidrasid. siis tuli üks mees, istus meie kõrvale ja hakkas rääkima. jutustas, kuidas ta metsi armastab ja palus meil midagi ilusat mängida. muidugi jätsin ma selle võimaluse vollile. arvestades mu praegusi oskusi. me rääkisime veel. meile pakuti vähemalt kolm korda õlut ja suitsu. siis tuli üks tore punkar, kes oli enda habeme patsikesse pununud. tuli ja hakkas rääkima ja siis tahtis ka kitarrikeeli tõmmata. loomulikult me lubasime. mängis mõned laulud, laulis ka. suht muhe oli. teine mees oli selle aja peale pingil magama jäänud. viskles seal ja tegi igasugu trikke unes. norskas ka. punkar rääkis, kuidas ta ei saanud 5 päeva järjest magada ja hakkas hallukaid nägema. ausaltöeldes see oli megalahe, kuidas inimesed nii loomulikult tulid ja olid. hiljem ronisime harju mäele ja mängisime seal ka. volli ajas mulle jälle kitarriisu peale. hmh. täitsa suurepärane ju tegelikult.
nii tore, et ma leidsin endale veel ühe venna. ilma veresuguluseta, aganoh.. saame hakkama.
ja kõik ongi nii imeline, et pole sõnu.
*võtab "elu parimate hetkede" listi välja ja kirjutab 28. juuli sinna*
sinnamaani, kui sa loed muinasjutte ainult koltunud paberilt ja näed võimatuid asju, mis võluväel teoks saavad, on normaalne. aga kui imed hakkavad siis juhtuma, kui sa raamatu kinni lööd. vaata see on ebaloomulik. aga samas nii loomulik, kui sa usud.
miks mulle on antud kõik, mida ma palunud olen? mul hakkab piinlik. punastan ja sõnad ei tule suust. sest ma tean südames, et ma pole piisavalt teinud, et seda väärida. ma pole hea olnud. kaugel sellest. ja ikka ma saan kõik selle. mitte, et ma poleks tänulik selle eest. ma olen KOHUTAVALT õnnelik. aga ikkagi.. ma ei oskaks kõike tagasi anda. isegi kui ma püüaksin sajakordselt, ei tuleks sellest poolgi välja nii võrratult, nagu temal. ja ainuke sõna, mis mu huultel on, on aitäh. väike ja nõrk. aga see on kõik, mis mu hing suudab anda.
käsi on täis soditud trips-traps-trulle
ei taha lahti lasta veel viimase nädala mälestustest. sest need on liiga kallid mulle. tänu sellele, et ma ennast lombakaks laagris jooksin, mõistsin ma, kui head sõbrad mul on. nad olid igal hetkel seal, kui ma neid vajasin. toetamas, tassimas, rääkimas, aitamas, hoolimas. ma ei oska neidki tänada piisavalt.. midagi ma ei oska..
ja kes oleks võinud arvata, et kaks inimest ilma teadmata palvetavad sama asja eest?
ja selle täitumine jäi ainult 7 tundi hiljaks.kuigi.. tegelikult oli see kogu aeg olemas..
ja mu jalg on varsti terve.
kui ma poleks vigane, ma tantsiksin rõõmust ja õnnest. viskaksin ennast keset ööd murule pikali ja vaataksin langevaid tähti, mida ma enam ei vaja.
pisarad uhtusid musta kihi hingelt maha
i feel so wonderful . mag(n)ificent.
ma üritan selle maski maha rebida. isegi, kui kaotan sellega nahka.
pigem olla päris näoga ma mõtlen..
armastan sind. ja tean, et vastad mulle samaga.
aitäh
mu hing LAULAB
and it feels just.. wonderfulmagnificentbrilliantsplendidterrific
kas ma pean mainima, et viimased nädalad on olnud nii suurepärased, et ma ei oskaks rohkem paluda? ja ma tean ette ära, et järgmised tulevad sama head. millega ma selle ära olen teeninud? kas olen ma kuidagi eriliselt hea olnud? ei ole ju.. ja inimesed, kes mu ümber on. liiga ilusad ja head.
üks täht on mõttes. särab seal oma mitmevärvilises vilkuvas valguses. vahetpidamata.
praegu on mu unistuste suvi.
ja ma ei taha silmi kinni panna, kartes avada need liiga hilja. siis kui kõik on läbi ja eesriie langeb.
ma tänan selle kõige eest, mida ma praegu jätkuvalt saan.
dear friend , would you please open your beautiful eyes? 'cause it's pretty painful
hetkel on hetk, kui tahaksin sõita kabrioletiga mööda lõputut maanteed, kahel pool kõrb. üksinda. täitsa omapead enda südamega. beautiful calm driving. ümisen viisijuppi, mis tekitab tundeid, mida ei oska seletada ega sõnades väljendada. lõputu eksistents. igavesti tuksuv hing, isegi kui süda maetakse mulda. tegelikult.. mis süda on , kui vaid väike organ, kaetud kehaga, mis omakorda seda kaitseb. igaüks vajab millegi eest kaitset. aga need asjad, mis südant puudutavad, neid ei saa vältida. neist ei saa puutumatult läbi kõndida. ei saa silmi kinni pigistada, sest süda ikka tunneb. aga süda loob verd. veres on hing. süda on hinge baas. kui hing on väsinud, poeb ta südamesse tagasi, keerab end kerra ja magab. ja peab ootama, kuni hing on enda une täis maganud. hinga vaikselt ja suru mõtted maha. sest südame seinad on õhukesed ja kostavad kergelt läbi. ja kui keegi hinge äratab, on see segaduses. niheleb ja keerab külge. ei suuda enam uinuda. südametuksed kõlavad nagu koputused. valjud ning nõudlikud. seinad värisevad löökidest. keegi on ukse taga ja tahab sisse saada. aga hing on nii harjunud olema südames täitsa üksi. ta kahtleb. mõtleb. kaalub. piilub välja, et näha sissetungijat. see näib ilus olevat. rahulikult seisab ta ukse ees. kannatlikult ootab ta. teades, et keegi on kodus. hing lükkab ukse õrnalt praokile. igaks juhuks. kui teine tahab ehk midagi südamest röövida ja siis minema joosta. hing tervitab sõnatult teist hinge. uut külalist. ta ei julge veel ust pärani lahti teha vaid istub ukselävele ja laulab. ja ootab , et teine hing tooks kuuldavale mingi heli, mõned sõnad, meloodiad. siis saab kindel olla ning teise sisse lasta. sest selles viisireas peidab hing enda unistusi ja unustusi. ja kui teine hing oskab kaasa laulda , saab teda usaldada.
südame kaleidoskoop. keerutad korra ja kõik on segi. mustrid vahetunud ja värvid muutunud. aga siiski on ilus vaadata.
can we pretend that airplanes in the night sky are like shooting stars. i could really use a wish right now.
hayley williams & b.o.b -airplane
on kõige ilusam laul üldse.
ja video.
just breathtaking
hing on rahutu ja niheleb sees. aga elu on praegu liiga ilus. liiga vapustav. liiga vaimustav.
nüüd tunnen igat käänu ja kivi jões. läbi sukeldatud.
tegelikult ei saa vanu asju parandada. praod jäävad sisse. ja see on paha. sest varem või hiljem laguneb kõik koost. paratamatult
üks inimene ütles mulle, et ma olen tema hingesugulane. see liigutas mind
sooviksite ehk natuke selgemat teksti, ilma spontaansete kõrvalhüpete ja mõtisklusteta? ei saa. haha
omasin ära jubedalt.
kaks nädalat järjest enda soulmate'idega mõjub jube hästi.
aga liiga palav ilm on. palun vahepeal üks lumesadu
mõttetu on rääkida süsimustale taevale, kui must ta on. mõttetu on üritada tema silmi avada, et ta läheks heledamaks. ta ei või isegi tähti lasta enda juurde.. mis jama on?
tahaksin täna öösel näha viit tuhandet lennukit lendamas jõe kohal taevas. siis saaks soovida. jube palju
saaks palun need lennukid. väga tore oleks
jälle avastan end kell 3.17. täiesti ärkvel. teises toas kari inimesi, üks tudimas mu isa voodis siin kõrval. täna öösel on käidud katusel kaks korda rando&magnusega, kuulatud seal muusikat, vaieldud selle üle, kas täht on ikka täht, söödud piimaga krõbinaid, passitud hiirvaikselt, hinge kinni hoides pööninguukse juures pimedas, kui kuulsime, et all käis uks ja keegi tuli välja. tegelikult oli see prügikott, mis pandi ukse taha.. noh.. juhtub.
ilus õhtu ja öö. mis muud.
masendav on olla veest eemal. eemal sellest vedelast ollusest, kus ma viimase nädala jooksul olen suure osa tundidest veetnud. homme tagasi. ja tõotab tulla jälle imeline aeg
jah, täht särab, läks magama..
taevas pole öö jooksul muutunud. ühtlane roosakas-oranžikas kuma mere kohal ja mõned tuledes säravad laevad.
vastasmaja aken hakkab heledamaks minema. hommik. peaks tudile keerama. jalad valutavad.
ma loodan, et keegi pihta ei saanud, kui katuselt sülitasime. vabandust if so.
kella üheksast pekstakse terve kari üles. julmalt ja halastamatult. ise tahaks ka vist magada..
minu rahu sääskedega on läbi. vabandust, keda ma reetsin. iseend vist kõige rohkem. aga nad olid nii terroriseerivad, massiliselt kargasid kallale ja imesid su kuivaks. vaevalt pääsesin.. ja niii valus oli.
armastan seda hetke. praegu. just praegu.
.
neli korda päevas jõkke ujuma on täpselt, mida minu väike vähenõudlik hing vajab
tagasi enda vanavanaisa rakkus kunstnikukätega ehitatud majas. üksinda koos hundiga.
ma nii ei salli rutiine. eriti kui need imevad su endasse täiesti märkamatult. vastik. ma tahan olla vaba. astuda siis, kui tahan, hingata siis, kui tahan. aga muster hakkab korduma ja oledki tagasi seal, kus märkad, et tegid just midagi, mida oled korda saatnud juba eile, üleeile, üleüleeile.. ja siis mõtled, et rohkem niimoodi ei tee.. kuni järgmise korrani, kus avastad ennast jälle samast kohast.
aga miks sa siis tekitad endale rutiine?
ja miks ma pean endale vastuse võlgu jääma..?
tahaks nii palju rääkida. aga kõike kokku kuhjata oleks ebanormaalne, selle kõige paremas tähenduses.
homme, ma tunnen, on natukeseks ajaks teistsugust elu. kuni reedeni. ma armastan vaheldust.
soodamasin. huvitav, milline see välja näeks..? kust sellised mõtted üldse tulevad?? miks ma täna nii palju küsimusi esitan???
tahaks donnie darkot näha. ma lihtsalt veedaksingi elu sellises sürreaalsuses. see on vaimustavalt hea. ja tahaksin uuesti vaadata where the wild things are..sest mul on nii selline tunne, et ma ei näinud mingit allteksti, mis tegelikult oli küll seal olemas.
mulle meeldib vaadata joonistusi ja kirjutisi seintel, toolidel, laudadel, postidel. mõtlen, mis inimene selle küll kirjutas, mida ta mõtles, miks ta üldse seda tegi, kuhu ta teel oli..
jah. ma pean tunnistama. ma tapsin eile sääski. ja täna ka. ja hiljem süda valutas ja ma palusin mõttes vabandust . sest tundub absurdne, et ma tapan kellegi lihtsalt selle pärast, et ta käitub enda ellujäämisinstinkti ajel. ja teistele tundub absurdne, et ma enda pead üldse sellise asja pärast vaevan. nätaki ja üks mure vähem. kes mind selliseks on teinud?
kaara käis mu juures. tegi väga armsat nägu ja tonksas mind oma niiske ninaga. vaatasime kaua aega tõtt. ma ei lugenud tema pruunidest silmadest küll midagi välja. ma küsisin temalt, et mis ta tahab. ta vist üritas mulle öelda. aga mina loll ei saanud midagi aru.
inimesed.. mõtleb kaara.
koerad.. mõtlen mina.
kaara jalutab toast välja ja mina pööran pilgu jälle helendavale ekraanile.
tüüpiline kahekõne.
unustasin ennast rääkima inimestega, keda pole kaua kohanud. kuid ikka ei ole lainel paljusid teisi, kellega suhelda tahaks. ära kadunud. minema läksid. jätsid mind üksinda. enesehaletsus..
ootan kannatamatult. närin küüsi. vaatan gmaili. kas raili on arvutisse saanud? nuuks.
the killers on midagi, mida pole võimalik kirjeldada.
loen tunde homse õhtuni.
punkt
ma leidsin ilusa lause- "siis kui elu uuesti algas".
algas vist. või ei alanud veel?
nädal aega oli sisseelamist praktikal. päikese käpa all. istusin järve ääres ja mõtlesin, kui ilus oleks seal täielikus vaikuses ja üksinduses sukelduda pimedatesse voogudesse. ja hiljem laotada ennast silla peale kuivama. leidsin mõttekaaslase, kellega saime põgeneda lärmakate sportlaste ja peoloomade eest. rääkisime. avastasin/avasin jälle ühe huvitava hinge.
ja väljas on kuu. täpselt pooleks hammustatud. nii ilus
homme saab maal olla. üksinda oma hunduga. saame koos juustukera poole ulguda
ja inimesed on niii ilusad. miks? ma ei tea..
ootan esmaspäeva. siis tuleb mu punapäine haldjas maale ja me ujume vasalemma jõe ära. täitsa ära. mitte lompigi ei jää järgi.
miks ma üleval olen? seda ma ka ei tea..
hommikul tuleb jälle jube jonn peale, kui äratuskell heliseb. loodetavasti ma kuuletun enda distsiplineeritumale poolele. mida siiski kahjuks juhtub harvemini.
raili on bulgaarias. ma nii igatsen teda. kirjutasin pika pika kirja. kahju, et tänapäeval tuviposti pole..
peaks unistused seinale riputama. nagu pildid. siis nad oleksid kogu aeg silme ees ja ei unuks iilagi.
nädal aega ilma klaverita oli piinarikas. valus. õnneks ma jagasin tundeid teise pianistiga .
uni kutsub. aga ma ei taha teda veel. näedsa. jälle jonnin. nagu väike laps.
mõttetu võitlus.
aga uus täht on helendama hakanud, ehk süttib ka. kes teab..
andeksandmatult ilus öö on praegu.
andke und.
02.11.
lähme otsime oavarre ja ronime üles pilvedesse. who's with me?
