kreeta-mükeene you suck

tule, õppimisisu. ma annan sulle täiesti vabad käed. võid tulla nädalaks ajaks, ma teen sulle enda toas pesa. hambaharja annan ka eraldi. sa võid kasvõi kaks korda päevas pesus käia ja ma jalutan sinuga pargis. palun lihtsalt.. tule!

oeh mis on saanud enesedistsipliinist ja muust värgist? lännu.

aga üks nädal. üks ahastusseajav nädal veel ja siis on nii hea jälle kõik. raibe küll, kuidas ma need asjad korda saan? okei, no worries. no worries. You've got my back and that's all I need.

trallalallalalalaa. ma laulan näkku ebakindlusele ja kahtlustele. eat that.

flyflyflyfly

ma luban, et varsti on see päev, kui ma võtan sul käest kinni, vaatan sinu silmadesse ja näen seal peegeldumas seda, mis minus hingab. ma tahan üle kõige, et see oleks nii. ma annan kogu oma jõu, kõik enda ressursid, et see hetk tuleks. ma võitlen sinu eest, kullake. ma võitlen ka siis, kui ma ise olen kaotamas. sest mul on liiga palju sulle näidata. ma ei taha, et sa jääksid ilma ühestki neist hetkedest, mida sa tegelikult kogema peaksid. sest sa oled liiga hea.
see on hetk, kui mu isekus kaob sügavale taskupõhja ja ma lihtsalt tahan, et sina saaksid astuda samale teerajale, millel mina kõnnin. ma lihtsalt tahan sulle
parimat. isegi, kui sa sellest aru ei saa. ka siis, kui mina panen pange, siis palun. ole selles kindel.
ja kui sa ütled, et sa ei taha, et ma prooviksin, sa ei taha, et ma võitleksin, siis ma teen seda ikkagi. ma ei tee välja sinu sõnadest, sest minu südame jaoks oleks see kuritegu, kui ma sind ilma jätaksin millestki nii ilusast. ma ei saaks niimoodi enam elada.

varsti ma võtan su käest kinni ja vaatan sinu silmadesse. ja seal põleb sama tuli. sama soojalt, sama tugevalt. pillub sädemeid ja praksub. sa naeratad, aga mitte mulle. ma tunnen su peopesas sinu südamelööke, mis tuksuvad samas rütmis, kui minul.

sa ei kujuta ettegi, kui väga ma seda päeva ootan.

foooooo

mind on ikka nii lihtne õnnelikuks teha. piisab vaid päikesest, merest ja kaarast minu kõrval. ja hetke pärast jooksen ma juba temaga mööda rannaäärt. ta silkab madalates lainetes ja päike sillerdab pritsmetel. ja ma olen niii õnnelik, et ma tahaksin karjuda. lihtsalt näidata kõigile, kui hea mul on. ma jooksin, nagu aetaks mind taga või nagu jookseksin millegi hea poole. ma naersin üksindusse, sest mu suu ei suutnud kinni püsida. ma tahtsin joosta, joosta, joosta, joosta. joosta välja see rõõm. sest seda oli liiga palju. ma pidin kuidagi ju selle ära kasutama. ei, ma ei tahtnud sellest ilma jääda, aga kui rõõm tuleks tükikaupa, oleksin ma igale vastutulevale inimesele pakikese kätte pistnud ning siis kiiresti minema lipanud. pühapäevakingitused.

vestlesin krishnapoisiga. ta oli kahtlaselt beno sarnane

sleepwalker

ma olen uneskõndija. pidev, pidev udu ja hägune ümbrus. unenägu aheldab liiga palju enda külge. ma näen tuhandeid, miljoneid, miljardeid uneskõndijaid enda kõrval. meil ei ole sihti. me kõnnime mööda katuseservi, kõõlume tornides, teadmata, milline oht meid tegelikult varitseb. me ei tea, et vaid sentimeeter meie varvastest eemal on sügavik. me ei näe, et sinna on nii kerge kukkuda. sest unenäos on kõik korras. kõik nii muretu. sa ei peagi pingutama. tee kõike, mis pähe tuleb. ela, ole, vihka, armasta, tapa, ilutse, lõpeta, võida, täida enda südamesoove, mis ei tule südamest. sest kindlasti kõik, mida sa tahaksid, on hea. no doubt.
nii lihtne on igavesti unne jääda. lennata reaalsusest üle. sisendada endale, et kõik, mis sa teed on vaid unes. ükskõik, mis halvasti läheb, on nullitud, kui sa üles ärkad.
uni on salakaval asi. mitte kunagi ei suuda sa teda kinni püüda, kui ta ligi hiilib. see pole võimalik, sest kui ta juba on sinu juures, oled sa tal peos.
uni tapab reaalsuse. aga vahel saad sa aru, et see ei ole päris. hüppad alla akendest, et üles ärgata.
mul on tunne, et nad ei saa aru. või saavad, aga ei taha kohtuda reaalsusega. nad võitlevad, et jätta endale see elu, mis rahuldab nende muutuvaid vajadusi. võitlevad, et mitte päriselt näha. lasevad ennast unenäo võltsilt sooja embusesse. sest nii on ju parem. on?
aga ma ei taha magada. ma sain aru, et see on unenägu. ma tahan sellest välja murda, enne, kui mu jalg sügavikku vajub.
KUS ON AKEN?!

Qu Qu

rahu rahu rahu.
kõik joondub õigesse rivvi, midagi ei jää kuskile suvaliselt vedelema.
kõik saab täiega korda. jah

kepsutan mööda tänavat. äkki tuleb meelde, et mul ei olegi kümmet kampsunit seljas ja puud ei ole paljad. süda hüppab rõõmu pärast rinnust välja. püüan ta kinni ja peidan kiiresti jaki alla, et keegi ei näeks.
võimatu. ma tahaks öelda seda sõna viis tuhat korda. aga õnneks kõik on võimalik. selle olen ma juba pika praktika jooksul selgeks saanud.
võimalik. suvi on võimalik. päriselt

bring me a flower, bring me two. after all, I only want you

keegi oleks pidanud eile kellaseierid kinni püüdma. just sellel hetkel, kui me railiga batuudil lamasime ja päike noolis nahka. me naersime ja kujutasime ette, et see on unenägu. ma avastasin, et midagi halvemat on iseenesest hea ette kujutada. sest kui sa taipad, et see pole päris, hüppab süda rinnus. jah, me üritasime ka 28. juunit ette kujutada, aga see ei kestnud kaua. kirsika istus, saksa keele töövihik süles. see rikkus veidi meie hilisjuuni idülli.
ma tahaks ühte paari tiibu, millega lennata üle nende 5 nädala ja maanduda 14. juunil katariina kirikus, süda ärevil kohe tuleva vabaduse pärast.
nädalavahetusel me läheme koju. ma olen terve talve oodanud, et saaks sillal istuda ja kive vette pilduda. aed on kindlasti nii lilli täis, et kuhugi pole astudagi.

ma ei tea, kuhu ma lähen. mul ei ole aimugi, mis minust saab. aga ma võtan kaasa enda unistused. lasen rooli võtta ja juhtida, sest ma ei jaksa muretseda.
see on kurb, kui mõnest inimesest jäävad ainult mälestused. kui sa proovid, aga kuskil on tulnud midagi vahele. midagi, mis rikkus selle täiesti südamest-südamesse. sa ise ei märganudki seda pragu, mis sisse lõi. sa ei tea isegi, mispärast see juhtus. need mälestused on ainult head, aga teevad ikka nii haiget enda täiuslikkuses.

ma olen tihti nõutu. liiga tihti ma ei tea, kuidas käituda nendega, kes on kõige lähemal. kelle kõiki mustreid peaks teadma. vahel ehitatakse enda ümber mingid lollakad müürid, et keegi sisse ei näeks. aga see ajab ahastusse, kui sa oled juba sees käinud. kui sa tunned peaaegu kõiki nurki ja üks hetk seisad sa silmitsi kiviseinaga. nagu oleks ma üks nendest, kes on terve aja kõndinud ükskõikselt mööda. aga ma ei ole ju. inimesed kardavad usaldada, aga nõuavad, et neid usaldataks. kas pole nõiaring? mida te siis tahate? ühesõnaga.. inimesed ajavad mind segadusse

aga meil on päike, kastanilehed ja katus
varsti me sõidame ära. suvesse.
ja laulame seda laulu

you've got a fast car, i wanna ticket to anywhere

-mind kisti ühe hetkega mu reaalsusest. järgmisel sekundil seisin ma kaljuserval, varbad ohtlikult üle ääre. tuul ulgus mu ümber nagu kurb koer ja pilved kogusid ennast, et katta kõik päikene, mis mind paitada võiks. vaatasin alla. vähemalt poolteist kilomeetrit siledat kiviseina. lained viskusid vihaselt vastu seda ja tapsid ennast hetkega, et anda uutele teed. vahetevahel vaatas vee alt välja mõni terav kivi, naeratas mulle õelalt, otsekui öeldes, et ootab mind. oleksin tahtnud neile näkku karjuda, et mind nad kätte ei saa. et ma ei kavatsegi läbida seda pooltteist kilomeetrit vabalangemist. aga kui mu tasakaal äkilise tuulepuhangu mõjul ebakindlaks muutus, tundsin ma enda igas rakus, et just see oli tulemas.
tegelikult ma olin kahes kohas korraga. mu reaalsustaju oli nüristunud, ma kõndisin, rääkisin, naersin, jooksin, nutsin, aga see oli ainult sisseprogrammeeritud. samal ajal võitlesin ma hirmuga, teades, et väikseimgi liigutus võib mind alla lennutada. külm tuul tahtis minu hinge pugeda ja jäätada vereringluse. aga mul oli veel mõistus. jah, kui palju ma olen teda kirunud. anna andeks. ta ütles mulle, et ära võitle, sa ei saa hakkama. lase võidelda.
aita mul usaldada. aita mul usaldada. aita mul usaldada. aita mul usaldada.
lugesin kaljuserval mantraid. lained olid ikka veel vihased.
mitte miski ei olnud enam reaalne. ka reaalsus mitte.
ja siis äkki. mind paisati sellise hooga pikali, et ma ahmisin õhku. ja kui ma silmad lahti tegin, polnud kaljust jälgegi. mul oli mu reaalsus. mis ei olnud enam õhuke ja kaduv. mis oli irooniliselt sama kindel, nagu kalju, millel seisnud olin.
ma ei suutnud muudmoodi, kui ma nutsin õnnelikkusest. nutsin kõik hirmu ja valu riismed välja.
süda üritab blokeerida mõtet, et valu on hea. sest see pole minu mõte.
valu on hea, kui teda pole.
praegu on ta hea
HEAAAAAAA