valu taltsutab ja turgutab
ta on su lähim sõber ja suurim vaenlane
ta tunneb su hingeõnarusi, mitte ükski ei jää temast täitmata
ta venitab sind ja räägib sulle samal ajal hellitavaid sõnu
valu silitab ja lööb
sind kõige hapramatesse kohtadesse
et sa oleksid lõpuni murtud
ning siis heidab end pehmelt sulle peale
valu vähkreb ja karjub
ja tahab välja saada
et ta saaks minna
ja tulla üks päev tagasi su juurde
siis kui ma enam ei näe
näen ma seda, mida ma tegelikult vaatan
ja siis kui ma enam ei kuule
saan ma aru, kuhu poole mu kõrvad pööratud on
ning siis kui ma enam ei tunne,
mõistan ma, kui valus saab olla
hingel, mis kohtab oma peegelpilti
ja see pole see
Tüdruk: "Kas sul on unistusi?"
Mees: "Unistused on tavaliselt materiaalsed ja tavaelulised. Jah, võib-olla on mul unistusi, aga need on rohkem eksistentsiaalsed."
Tüdruk: "Millest sa siis unistad?"
Mees: "Raske öelda. Mulle meeldib mõelda ja jälgida enda ümber toimuvat. Ma tahan rohkem elu avastada. Aga ma ei tea, kas see on unistus. Kuigi ma arvan, et unistused ei saagi olla sellised, et sa saad need korraga kätte ja see on sul olemas."
Tüdruk: "Sa mõtled, et unistus on pigem teekond?"
Mees: "Jah, vist küll. Sa jõuad millenigi, mida sa tahad, aga see ei lõpe seal. Sinnajõudmine on ka osa selle täitumisest. Vahel sa avastad end mingist hetkest, mida sa väga naudid ja see pole veel isegi täitunud unistus."
Tüdruk: "Nagu verstapostid teel."
Mees: "Samas ei lõpe unistus ka seal, kus ta kätte on saadud. Kuidagi kestab ta niikuinii edasi, ükski unistus ei ole fikseeritud punkt. Ta liigub edasi isegi siis kui ta kätte on saadud."
Siis kui ma ei vaata. siis on ta seal ja vahib mind oma põlevail silmil. ootab hetke, et pookida end mu külge, et imbuda minu vereringlusse.
Siis kui ma ei vaata, siis ma tunnen teda siiski. seda, kuidas ta oma külmade kätega kobab kohta, kus oleks talle jäetud piisavalt väike pragu, et ta sealt läbi mahuks.
Siis kui ma ei vaata, siis kuulen ma tema rasket hingamist oma parema kõrva taga. ta ei püüagi end varjata, ega vähegi vaiksemalt hingata. ta tuletab end meelde igal kolmandal sammul.
teeb mustreid
ja hiilib
ja mängib minuga
ja käib tiire mu ümber
vastik komme kui aus olla
Ja siis kui ma vaatan, on ta sellest joovastuses ja heidab end mulle üleni peale. matab mu hetkega vee alla. ta ei jäta ruumi isegi liigutamiseks. ta täidab mu suu paksu mudaga nii, et ma ei saa talle mitte midagi vastu öelda. nagu mul olekski midagi öelda, mis teda rajalt maha võtaks..
vastik komme kui aus olla
pole hullu
pole hullu
