interlude

aga kui sa saadki aru, et midagi ei tule välja, siis kes võtaks selle kibeduse ja kahetsuse? selle tunde, et sa kaotad paar tükikest sellest, mis tegi sind nii õnnelikuks. ja kes võtab selle ebaõigluse tunde, kes vastutab üldse selle eest? kes vastutab asjade eest, mida sa ise kontrollida ei saa? ja kes lapib need augud, mida ebaõiglus sinusse kaevab?
miks ei võiks mu elus olla need, keda ma sinna igatsen. miks peab see kõik nii keeruline ja mitmetahuline olema ja kuidas seletada oma hingele, et enam mitte. oli tore, aga..
aga isegi, kui mõtled, et ei mõtle, siis mõtled ikkagi

ma sain aru, et kui ma saan elada nii, et mu selja taga on mets ja ümberringi vaid üksikud hinged, siis olen ma päriselt õnnelik
ma ei saa valetada, sest ma tean, et mu südames pole isegi küllalt ruumi selle ilu talumiseks ja ma olen nagu joobnud sellest, mida ma oma silmadega näen, kõrvadega kuulen ja tunnen. ja kui ma heidan selles uimas samblale, isegi siis ei jäta ta mind rahule, vaid lööb lainena üle minu ja täidab mu meelerakud seguga õnnest ja tänutundest, et mind saab niimoodi jalust niita.
millal ma ei tahaks seda? ja kus ma tunneks end paremini?
õnnelikkus on ülivõrre
ma olen ülivõrdes

Laura Marling- Love be brave

ma kardan, et ma armastan elu liiga palju
sest raske on uskuda, et on midagi veel ilusamat, kui see 
kõndida öösel vastu Kuule, jalge all õied ja ümber ööbikud
ma ei tea
ma ei suuda olla mitte uimastatud sellest ilust

 äkki andestatakse mulle