you never know, when it comes. and it comes anyway..

tunded lähevad edasi nagu kukkuvad doominokivid. raskelt kukuvad. sest löök oli raske.
ma üritan olla olemas, aga sellel hetkel on endast nii tühine, nii väike tunne. mida mina ka tean ja tunnen. seda on vähe, millest ma üldse aru saan. tõmbun eemale ja sõelun välja parimad sõnad, laused. aga välja ei julge neid öelda. sest ma tegelikult.. ei tea midagi. ma olen lihtsalt üks doominokividest, mis kukub, sest eelmine kukkus. väiksem tunne, kui liivateral ookeani põhjas

ja mina ehitan oma maja kaljule. sest see ei kõigu ka tormidega


ma veetsin aega ühe väga armsa inimesega täna.


ütle kõik ilusad asjad välja. ära jäta midagi homse peale.