üldiselt.. ma olen väga õnnelik, et see tagasilangus ja mõneajaline masendus piirdus eilse õhtuga. et ma suudan leppida sellega, mis on ja päike paistab ikka varvastele.
sõrmed on külmad ja taustal mängib jacqueline du pré, kes on väga imeline naine. kuulan ja mõtlen, kui valusalt maksavad geeniused enda nii täiusliku ande eest. enamjaolt. nad on nagu langevad tähed, mis korraks siit maailmast täistuledes läbi kihutavad ja hetke pärast kustuvad. aga jätavad helendava raja taevasse, mida näevad kõik järgnevad põlved ja mõtlevad samu mõtteid, nagu mina siin. vaatavad ja võrdlevad seda helendust enda ümber olevaga. avastavad kergelt kibeda kurbusega, et see ei ole isegi maha jäetud rajast kirkam. mis siis veel tähest rääkida..
ma sain tänu kätlinile sellise inspiratsiooni ja tahte midagi teha. õmmelda enda sõrmed rakku. sest tema, tema on imeliselt andekas. ja mina ei suuda ära oodata, et saaks midagigi teha. natuke..lihtsalt.. proovida.
No comments:
Post a Comment