üks pisike tornaado on tekkinud. ja ma saan vaid kõrval seista ja vaadata, kuidas see tõmbab üles maju ja puid, lõhub neid tükkideks, pillub laiali.
ta kasvab kogu aeg. ja siiski sa pimedalt väidad, et seda pole olemas. et ma kujutan asju ette. kuidas ta saab mitte eksisteerida, kui ma näen ja tunnen teda?
aga sina oled tornaado keskmes, kus on nii täielik tuulevaikus, et su juuksekarvgi ei liigu. vahel on tõesti raske aru saada, kui oled tuulekeerise südames. sest sinu lähedal pole midagi katki.
palun, palun, lihtsalt kuula mind ja usu, et sinu vaikne spot seal kuskil ei ole tegelikult paradiis. ümber möllab torm. saad aru? torm! ja enne, kui sa arugi saad, oled sa kaasa haaratud ja sind pillutakse käsikäes kivide ja koerakuutidega.
kui ma nii palju ei hooliks, jätaksin ma su südamerahuga sinna, kus sinu meelest on parim. aga kuna minu süda ei luba niimoodi, siis ma olen hästi tüütu ja sarkastiline ja muretsen ja mõistan hukka. ja palun ikkagi, kuigi ma tean vastust juba enne küsimust.
sa oled tornaado embuses.
no kuidas sa aru ei saa?!?
No comments:
Post a Comment