praegu on küll selline tunne, nagu oleks allveelaevas. tahaks pinnale tõusta, aga vesi surub mind aina sügavamale ja rõhk aina suureneb. siin on päris pime. laevasilmad valgustavad kaugele maapõhja ulatuvaid mägesid, mille vahel minu laevuke on pisike nagu sääsk. kalad on kõik kuskil kõrgemal, nad ei söanda ujuda siiakanti. merekoletised. kas nad on ainult müütides? väristan õlgu, kui mõtlen, et võin täiesti pahaaimamatult sõita otse tema avali lõugade vahele. ma ei pruugi märgatagi, kui üks hetk olen osana sisikonnast. see oleks see klišee hetk, kui ma süütan seal tiku põlema ja koletis sülitab mu välja. vaevalt, et mu laevast midagi alles jääks. huvitav, kas ookeanisügavustes üksinda hõljuda on hullem, kui minna kaotsi kosmoses? vaevalt. siin pole valgust. keegi liigutas minust paremal. ma ei näe midagi. süda hakkab puperdama ja jalad kaotavad oma kandevõime. juhin allveelaeva otsustavalt eemale sellest teadmatust elukast, kes mind ja mu laevukest pimedusest varitseb. ain't gonna catch me. ütle nüüd, et see on tõsi. palun ütle. laevatulukesed teevad nähtavaks meremägede ilusad reljeefid. kui ma poleks nii üksi, siis ma imetleksin seda. praegu on ainuke eesmärk leida üks turvaline koht, kus oleks valgust.
metsa küll, kui pime siin on..
No comments:
Post a Comment