Gudrun Heamägiandnud end RCHP (kõlab, nagu mingi kahtlane droog, aga vilunum silm leiab seose red hot chili peppersiga) võimusesse, asun üle kolme kuu (kolme kuu?!) jälle kirjutama. ei saa. blogi koputab õlale nagu mingi kohustus, kuigi ta ei ole ju. võib-olla ainult minu seatud.
mäluga on jälle jätkuvalt hirmsad lood. proovi, palju tahad, ikka leiad end olukorras, kus sulle saadetakse etteheitvaid pilke. kus sa teed haiget neile, keda armastad. sest sa lihtsalt ei mäleta. kui mul mälu vaja poleks, neaksin ta maapõhja.
raske on seletada neile, kes mäletavad. seda eneses pettumist, viha, lootusetust, mis kaasneb mälu puudumisega.
mõtteid on nii metsikult palju vahepeal kogunenud, et ma ei oska neid õiges järjekorras välja lasta. võtan vist asja rahulikult, nii on parim.
kuskilt tuli jälle haigus. ma olen neile nagu magnet. kuigi olen kuulnud, et need, kes noorena haiged on, on tervemad vanas eas. ei tea, kui palju seal tõde on, aga loodetavasti siiski natukenegi.
lugupeetud Alevi blogi lugemise tagajärjel avastasin, et mul on see unenägude üleskirjutamine kuidagi väga soiku jäänud. kui mitte öelda, täiesti kadunud. mitte, et ma tahaksin enda unefilmidest mingeid saatuslikke endeid välja lugeda, aga mulle lihtsalt meeldib meelde tuletada.
uni on nagu paralleelmaailm, kus sa ei põrku läbikukkumiste ja materiaalsuse piiridega. hea on tunda, et isegi, kui sa siin pole täiuslik, siis öösel vähemalt oled omaenese maailma kuningas. king in the castle, king in the castle
igatsen metsikult iisraeli ja kõiki ta võlusid.
lõpetan praeguseks. sellise umbes ninaga ei saa isegi korralikult mõelda.
(AGA juuni alguseni on 7 nädalat ja 2 päeva + kevadelõhn on olemas) juhhei!
,,Igatsen metsikult iisraeli ja kõiki ta võlusid.'' Jah-jah-jah.
ReplyDeletemulle tundub, et ainuke lahendus siin on tagasi minna. võimis
ReplyDelete