nuhutan vaikselt õhku, libistades end samal ajal osavalt ja hääletult hämarusse. keegi ei märganud. siin on veel liiga valge, et saaksin julgelt tegutseda. üleüldse ka need mööda maapinda rändavad värvilised valguslaigud tekitavad minus ebakindlust- tundub, nagu ajaksid nad mind taga mööda mu hämaraid radu, olles valmis mind iga hetk paljastama. märkan läheduses liigikaaslasi, kes saadavad mulle jahedalt julgustavaid pilke. noh, muidugi. ise nad ju ei teagi, mis tõeline jaht on. need on need, kes jäävad turvalisse valgusse. kes on valinud kergema tee. kohati on mul neist lausa kahju- vaatan haletseva pilguga, kuidas nad end vaoshoitult tõelise elu eest peidavad.
kuid siis! mu nina tabab ootamatu lõhna ning sirutan kaela välja, lootes, et ehk mu nägemine osutub sama teravaks kui haistmine. nii see kahjuks siiski ei ole. pean taaskord pimedalt usaldama enda meeli, mis lausa karjuvad- saak on lähedal! hingan veel paar korda rahulikult sisse ja välja ning sukeldun siis vaikse hüppega eesolevasse pimedusse.
olen küll harjunud sellise jahiga, kuid siiski on algul raske kohe kindlaks teha, kustpoolt kandub minuni see hõng, mis paneb vere mu soontes kiiremini jooksma. pealegi ei aita see suits kohe ka kuidagi kaasa. mõttetu õhutäide.
mul on treenitud pehme kõnnak, et maapind mind ei reedaks. mul on teravamad kõrvad, kui kellelgi teisel. mul on kullisilmad, mis jäävad pimeduses märkamatuks. mul on lõhnataju, mis rändab kaugemale kui kõik mu muud meeled. ma olen suurepärane kiskja.
liigun mööda vaikselt mööda maapinda, aeg-ajalt varjudes inimeste selja taha. nad on pahaaimamatult osa minu suurejoonelisest jahist. tunnen, kuidas mu ärevus kasvab ning peaaegu lahvatab minust üle, kui näen viimaks saaki- kaugel, kuid kindlalt olemas. nüüd tuleb kõige pingsam osa- ligihiilimine. kui siiani ei tohtinud keegi mind näha, siis nüüd ei tohi keegi teadagi, et ma üldse eksisteerin. ma olen madalam kui maa, läbipaistvam kui õhk, hääletum kui vaikus. mind peaaegu polegi.
ja siis ma hüppan!
selle poole sekundi jooksul näen nende silmis üllatust ja hirmu.
kui raban nad enda haardesse, lisandub sinna ka paanika ja trots. üks vingerdab mu sülest välja ning teeb meeleheitliku hüppe. see saab talle ka saatuslikuks. rumalad- mõtlen. neil on targem mulle kohe alistuda. sest pääsu pole enam niikuinii. teen kindlaks, et mu saagil poleks mingit pääsemisvõimalust ning keeran otsa tagasi, endal tunne, nagu oleksin alistanud kümme omasugust.
ma tunnen võidurõõmu ning kerget üleolevust, kui naasen hämarusest. jah, vaadake! vaadake, millega mina hakkama sain! ma ei varjagi enda saaki- las vaatavad. las imetlevad. ma väärin seda.
poen kahe ukse vahelt läbi ja panen klaasid metalsele riiulile. nõudepesija ütleb, et läheb suitsule. kehitan õlgu ja istun väsinuna toolile, et veel hetk puhata enne, kui naasen sinna poolpurjus pidutsejate keskele, kelle tagant ma purke, pudeleid ja klaase ära pean koristama.
üks värviline prožektor leidis mind läbi kahe ukse vahelise prao.
muigan kergelt- see on väljakutse
No comments:
Post a Comment