siin aias on haljad küpressid ja muru kui gobelään

MISKI

Ta on kuskil minus
ega lase mul enesest
kaugele minna.

Soolased tuuled
on teda pleekinud
ja sügisesed vihmad,
näen isegi ta kuju
ja õnarusi,
ometi ei tea mis ta on.

Vahel sunnib ta
poole söömise pealt
tõusma mind lauast
ja minema välja-
või kihutab tohutul kiirusel
maastike kohal
ilma et ma kohapealt liiguks.

Vahel laseb ta paista ilul
nii meeletul- hingematval,
et pean suruma hambad risti
kui rattaletõmmatu!

Olen mõelnud,
et annaks talle mõne nime
nagu
armastus
inimene
igatsus,
aga see poleks see.

Olen mõelnud ka seda,
et ehk on ta uppunud nuga
mõne taevase rändaja
unenäost
või sulg tema tiivast
mis kõditab mind
ja teeb rahutuks

Vahel laseb ta enesel
tuulduda niisama minus
enne merele viimist-
suurte kalade võrkudena-
siis jälle lehkab
kui raibe.

Vahel ta jätab mu rahule.
Siis olen koolnu.

-Mehis Heinsaar


ega ma muud ei tahtnudki öelda