ja lilled visati raudteele surema..

kallid inimesed,
miks te peate alati väsimatult tunglema ja tõuklema? miks te peate koos teiste endasugustega moodustama juba 10 minutit enne bussi saabumist rivistatud ründesalga kõnnitee serva, et olla tingimata esimesed, kes astuvad avatud ustest sisse? miks te alati olete nii egoistlikud ja ei arvesta sellega, et inimestel on õigus transpordivahendist välja ka saada? miks te tormate alati üksinda kahekohalisele istmele ja ei istu akna poole? miks te, noored, istute ja jätate vanainimesed tuge otsima postilt? miks te topite nätse tooli seljatugedele? miks te lasete bussi tagaotsas telefonist kõvasti muusikat? kõigil teate (isegi, kui see tuleb üllatusena) , ei ole samasugune maitse , nagu teil. miks te viskate alati suitsu napilt enne bussi astumist minema ja puhute ikkagi tumehalli pilve alles sees välja? miks te tallute inimeste varvastel ja ei palu andeks?

mul pole õrna aimugi, kellele see tekst on adresseeritud. ma arvan, et põhiosa moodustab lasnamäe bussiseltskond, keda ma nii sügavalt armastan ja imetlen. kuigi kui suur on võimalus, et keegi neist seda loeks? 1:68420 . aga pole viga, sest vähemalt mina sain enda rahutud mõtted välja kirjutada. et vähemalt teataks, et ma üritan mitte olla selline.
anna andeks, mees valgetes kingades, et ma sulle üleeile varbale astusin ja tõesti ei palunud vabandust. anna andeks, ma ei tahtnud.

jah, ma ei suuda ka alati nii hea olla. TÄITSA FEIL , nagu meie religiooniõpetaja ütles.


ja mõned laulud teevad tuju nii melanhoolseks, kuigi need seostuvad kõige heaga. huvitav ebakõla..