vahepeal ma märkan, kui erinevad on inimesed ja inimesed. kui hea on olla nende keskel, kes saavad aru. ei esita küsimusi. ei tee tobedaid märkusi. ei vaata sind imelikult ainult sellepärast, et sa teed midagi, mida nad ei mõista. ma ei loe ennast mingiks intelligentsemaks või erilisemaks klassiks, aga peab tõdema, et inimesed grupeeruvad selle järgi, kas nad mõistavad või aksepteerivad kunsti, või mitte. sest piisavalt on neid, kes põlgliku pilguga vaatavad sinu kogu hingega tehtud tööd ja küsivad, et mis selle mõte on? miks sa seda teed? mis asi see veel on??
ja püüa siis rääkida ja selgitada, et sa teed seda selle pärast, et sa tahad. et kõigel ei pea olema näkku karjuvat mõtet. et kõigest ei peagi aru saama
need küsimused ajavad ahastusse
tekitavad mõtte, et kas inimene on piiratud või lihtsalt ..ei saagi aru.
sellepärast hoiavadki ühesugused inimesed kokku. tekivad väiksed kogukonnad. sest seal sa oled omasugustega, kes ei võta sind imelikuna
jah, kunstiklassis on hea käia.
Me tegime malevas 1 kord liivalosse. Ja nagu sa tead, olid meil hästi toredad venelased-malevlased. Panime lossi siis igast kive ja adru ja muud põnevat, mis leidsime ja iga liigutuse kohta, mis ma tegin, küsis 1 vene tüdruk: ''A, mis see on?'' Ma lihtsalt ei osanud isegi vastata. No liivaloss on! Misasi siis veel? See on see, kui sa oled terve oma elu ainult ämbritega losse teinud, sest nii tulevad nad sümmeetrilised.. või siis teine variant- mitte kunagi neid teinud.
ReplyDeleteesimene variant on vist veel kurvem, sest harjumustest on raske ümber harjuda.
ReplyDeletemiks sa thomas thompsoni ingliskeele rühmas ei käi? me just rääkisime inimese esteetikameele üleloomulikkusest
ReplyDeletesellele rühmale oli liiga suur nõudlus, that's why
ReplyDelete