seisan kruusast kragiseval bussipõrandal. aknast väljas on kõik ühtlaselt hallikassuitsune. ma ei saagi aru, kas see on sellest, et akent pole pestud või ongi nii. päike kumab väsinult läbi udu. jah, ma tahaks ka, et see talv juba läbi saaks. liiga pikalt on olnud, vaikselt hakkan ära harjuma. tahan kleite kanda, rohus püherdada ja jões sukeldada. tahan olla näkk ja uputada ennast elusalt vasalemma jõe sügavikesse. ronida veest välja ja panna enda saba päikese kätte kuivama. laulda vee all, ajada pisikesi hõbedasi kalu taga, peita ennast vetikatesse ja luurata jõekarpe, kes ei saaks millestki aru. tahan lamada veel päikesesoojal maanteel ja otsida tähistaevast Uudut ( minu ja raili poolt lapsendatud päris massiivne täheke. tegelikult ta nimi on Vega, aga see ei loe). ma tahan neid õhtuid, kui päike on just kadunud metsa taha ja taevas on veel ühelt poolt oranž ja selja taga on juba öö. ja rohu peal on udu, kus on kindlasti peidus haldjad. aga sa ei leia neid kunagi, sest nad on nii kiired ennast lehtede vahele ära peitma. ja siis sa keerad selja, jätad enda taha viimased päikesetükid, lõgistad rihmaotsa ja kaugelt rohu seest kappab sinu poole koer, kes on just käinud rebaseradadel. ta juhatab tee koju, ise kogu aeg kõrvale põigates ja hetkeks ära kadudes. sa leiad hämarusest maja täpselt sealt, kuhu tema jätnud olid. kindlana, soojana, vaiksena seismas ja ootamas. ja köögis saab teed teha!
ühesõnaga- tahaks rattaga sõita.
sa teed seda jälle - näppad mu mõtteid enne, kui ma jõuan need välja ütleda
ReplyDeleteaga that's what we do . onju
ReplyDelete