ta tuli nii vaikselt hiilides. nii tasa, et ma ei märganudki, kui ma juba tema haardes olin. ta embas mind peaaegu puudutamata, siiski oli ta kõik, mida ma nägin ja tundsin. ta täitis mu meeled kõige ilusamate mõtetega, seisis minuga koos ja vaatas, kuidas meri end jääst lahti lainetab. kuidas veepind rahutult enda uut elu avastab.
ma ei lugenud minuteid, aga ta oli minuga pikalt. kauem, kui ma harjunud olin. siiski ma tahtsin, et ta jääks. sest ta oli täpselt see vahelüli, mis eraldas mind algusest ja lõpust. sellel hetkel oli ta nii enesestmõistetav, kuid ma ei jätnud siiski teda tähele panemata. ma ei saanud aru. ei tundnud, kui ta ära läks. ta laskis mu käest nii õrnalt lahti, et mu sõrmed tundsid veel kaua aega tema jahedaid näppe enda vastas. ja kui ma pea keerasin ja pilguga teda otsisin, oli kõikjal pimedus.
hämarus oli ära jooksnud. jätnud enda pikad jalajäljed lumele ja minu väikesele kuumale südamele.
No comments:
Post a Comment