te tapsite koha, kus ma enda unistusi hoidsin. kuigi te muutsite selle kõigi hariliku inimeste normide järgi ilusaks kohaks, tegite te selle tegelikult tühermaaks. unistuste tühermaaks. ma peitsin sinna padrikutesse enda mõtteid. jätsin kibuvitsaõite alla lauldud laule. unustasin kaldale vaikseid hetki. see koht oli nagu aardelaegas.
ja teie lihtsalt julmalt juurisite mu laulud ja mõtted ja unistused ja hetked sealt välja. te rullisite raudsete buldooseritega üle minu kõige ilusamate mälestuste ja pagendasite kõik linnud, kes minu viisides olid pesa teinud. ma istusin kaks tundi seal kaldal ja nutsin kohtuotsuse pärast, mille te nii kergekäeliselt määranud olite. ma kallistasin segipaisatud maapinda ja lubasin, et kõik saab korda. ma valetasin nii endale, kui ka temale. ma ei suutnud lihtsalt hävitustööd uskuda ja tänu sellele tulid need sõnad kergemini huultele.
ma ei suuda enam enda jalgu sinna minema sundida. ja kui ma sinna kanti satungi, nöörib mu kõri häbitunne. häbi inimeste pärast, häbi üleüldise meelsuse pärast. mul on piinlik, vaadates väikeseid puid, mis on surutud võredesse ja mida jälgitakse hoolikalt, et võimalikult kiirelt kõrvaldada praagid. mul on piinlik, kui ma vaatan, kui piinlikult täpsete vahedega nad istutatud on. nagu vangistatud metsloomad. mul on piinlik, kui ma vaatan seda lagedust, mis seal laiub. kui ma vaatan linde, kes arglikult on kodukohta naasnud ja leidnud selle asustatuna.
ma ei taha sinna minna. ja siiski süda nutab siiamaani sinna maetud unistuste järele.
mis maa see on?!
No comments:
Post a Comment