siis, kui teistest tubadest kostub rahulik unesegune hingamine, on kõige parem.
peaaegu, nagu oleks üksi, aga kindlam.
kaara lamab, pea õmblusmasinalaua all. ma jälgin tema ebakorrapäraseid südametukseid, halli-mustaseguse karva liikumist käpa ja rinna ühinemiskohas. pehmed udukarvaga kõrvad liiguvad pahaselt kokkupuutest lauajalaga. ei tea, kas ta magab rahulikult? kas tema meeled on pingul, tabamaks väiksematki heli või ujub ta sügavas rahus uneaasadel, ajades jäneseid taga? ahei, jänesed pole vist seekord asjasse segatud. muidu künnaks ta käppadega õhku ja uriseks läbi une.
miski äratas. ta lakub uniselt käppa, vaatab mulle unesegase pilguga otsa ja jääb, pea üleval, lamama, silmad kinni ja suu lahti. ta ei mõista vist midagi, mis toimub. peale mõningast olukorra analüüsi otsustas ta tagasi magama minna. õnnelik koer. mina ootan siin siiamaani enda apelsinimahla. aga ma ei kaeba, sest praegu on hea.
aga ikkagi. miks kõige loomulikumad asjad peavad keerulised olema?
No comments:
Post a Comment