Lololo

pidevalt on mingid väikesed peaaegu-maailmalõpud. aga nagu ma märganud olen, tulen ma neist alati võitjana välja tänu Jumalale. tavaliselt öeldakse selle kohta lihtsalt hea õnn. aga seda tunneb nii selgelt, kui asi laheneb hoopis teises dimensioonis. see on ebainimlik tugevus, tänu millele ma saan sirge seljaga lahinguväljalt lahkuda. mitte kordagi pole ma kaotanud. mitte kunagi pole Tema mind maha jätnud. isegi, kui terve maailm pööraks minu vastu, ei teeks see mulle muret. sest minuga on See, kes selle maailma loonud on. ma tahaksin sõnu, et kirjeldada lootust ja armastust, keda ma tunnen. tihti tahab innukas mõistus teisi usku rääkida, kukub läbi ja õpib siis jälle, et ainult Jumal saab südames midagi muuta, mis muudab inimest. vahel tahaks tervet maailma raputada ja üles äratada. see tundub lihtsalt liiga võimatu, et mõni ei näe, ei kuule, ei koge, ei tunne, ei taha tunda. seda head on nii palju, et tahaks kahe käega laiali jagada, aga osad ei taha vastu võtta. kuigi see on parim, mida tahta saab. 
ma arvan, et inimene kardab kontrolli kaotamist. meile meeldib olla iseenese kuningas, anda tegude eest vastust ainult iseenesele, näha kõike kindlalt enda silme ees ja teada, et kõik mõtted on viisakalt ja vaguralt meie peas kinni. et keegi ei mõtle meie elu peale, kuidas see minna võiks. 
igatahes. mina olen õppinud, et ma ei pea kunagi kaotama, ma ei pea kunagi lootusetust kogema, ma ei pea muretsema, kui mul on Jumal kõrval. see teeb mu elu nii ilusaks.