igatahes. ma palju ei oska öelda, aga mu ema on täpselt parajalt elukogenud, empaatiavõimeline ja imelik, et olla mulle suurepärane. ja see on täitsa metsik, kui suur pagas tal on haigusalaseid teadmisi. ta on nagu kodune esmaabi. oskab terveks teha kõik, alustades varbavalust ja lõpetades südamevaluga. tema pealt ma oskan võtta eeskuju. nii sellest, mis on hea ja sellest, mis on halb. eks me kõik oleme inimesed ja sellist ema, kes kunagi ei eksiks, pole olemas. aga siin jääb ikka hea eeskuju ülekaalu.
me unustame end tihti köögilaua taha rääkima. kell saab juba 12, järgmine päev on kooli/tööpäev ja mõlemad on veendunud, et teine oli süüdi selles, et me nii kauaks istuma jäime. aga nagu ei kahetse ka.
ema on mulle ka kõige suuremaid nalju visanud. paar aastat tagasi pidi isa end poolsurnuks muretsema, kui ema talle rääkis, et ma olevat suvel linnas pooljoobes politseikroonikasse sattunud. emaga oleme täiesti lambist maha pannud sellised rollimängud, et ise ka ei usu.
mu ema hoolitseb ja muretseb mu kultuurilise harituse pärast. see on armas, isegi, kui alati ei ole viitsimist kõigile kontsertitele minna ja kõiki näitusi vaadata(kuigi need on alati väärt)
emaga koos vaatan ma kõige paremaid filme, sest kui midagi head tuleb telekast, peaks vist päike taevast alla kukkuma või tsunami baltikumi üle ujutama, et ma sellest osa ei saaks.
ikka ja jälle tuleb tõdeda, et kõik ema soovitatud raamatud on uskumatult head. isegi, kui ma tihti alguses veidi skeptiline olen. siit tuli meelde, et "Öine rong Lissaboni" tuleb kiiresti läbi lugeda.
foto: gudrun heamägi
No comments:
Post a Comment