180 kraadi

ma loen praegu viivi luige 'kõne koolimaja haual' . see on nii hea. heam, kui hea. lihtsalt.. ma tahaks tsiteerida tervet raamatut, sest see on liiga õige. ma otsin ühe ilusa koha üles..
"Küllap on Michelangelo neid valguseehitisi põhjalikult uurinud, muidu tal poleks õnnestunud see, mis tal on õnnestunud Püha Peetruse Katedraalis. Valgus on sinna sisse ehitatud. Sellepärast ei maksa sinna kirikusse esimest korda minna pilves ilmaga ega õhtul pimedas, sest kunstliku valgusega on see lihtsalt üks suur hoone, kus on palju kulda ja karda. Alles päike ajab talle elu sisse. Siis toimub selle ruumiga suur ja silmapilkne muutus.

Samasugust muutust ma nägin ükspäev inimese näos. Läbi bussi akna. Bussipeatuses oli üks vanaldane naine. Hariliku palituga, hariliku kotiga. Just sel hetkel, kui ma teda silmasin, silmas tema maas suurt koltunud puulehte. Millegipärast ta võttis selle üles, kuigi oli näha, et tal ei ole kerge küürutada. Ta silus seda lehte käega ja vaatas seda nagu last või loomakest või armsat inimest.

Nii elusat ja õrna ilmet on inimese näos harva näha. Aga kui näed, siis usud kasvõi selleks korraks, et inimesele on valgus sisse ehitatud. "

inimesed ise hoiavad valgust enda sees kinni. katavad kõik augud, kust see võiks paista. ma ei saa aru.. kas neil on häbi? mille ees? kelle ees? miks?
sest valgus on ju tegelikult ilus. eriti kui ta särab inimese südamest.
ja kui seda ei kardeta välja lasta paista

ma vahepeal tänaval vaatan erinevaid inimesi ja mõtlen, mis neid elus hoiab. kas mingid eesmärgid, lootus, keegi, armastus, usk, põhimõtted, tunded, elamused, mõtted? sest igal hingel peab olema ju mingi tugipunkt, mis aitab püsti püsida. muidu on see elu mõttetu ja tühi
aga paljusid vaadates tundub küll, nagu oleks nad kaltsunukud. palju aega on kulutatud väljastpoolt atraktiivseks tegemiseks, aga kui sa ta kuskilt katki teed, tuleb sealt välja ainult takust vatti. ühesugust materjali.

aga ma olen kindel, et kaltsunukul võib süda olla, mässituna kuskile vati sisse, aga ta vähemalt on olemas..