pühapäeva õhtul ma pidin rongile minema. kuna ma ei saanud ühtegi ratast võtta, pidin tipa-tapa mööda maanteed hoopis 2,5 kilti kõndima. mõtlesin, et lähen viimase lõigu metsateelt, sest seal on palju rahulikum ja lõpeb ka perroonile lähemal. kui ma puude vahele jõudsin, hakkas sadama. sügisvihma. ja üks hetk avastan ma, et kell on liiga palju.
siis ma jooksen
läbi märja rohu
vihma sajab
kõik lõhnab
süda taob rinnus
saapad on läbiligunenud
juuksed on ülemäärases niiskuses väga lokki tõmmanud
tallad libisevad rohul
ja ma olen NII ÕNNELIK.
lihtsalt.. nii kohutavalt õnnelik. ma ei oska seda tunnet kirjeldada. üle nii pika aja olin ma hetkeks enda isiklikus seitsmendas taevas. ja ma ei tea, miks täpselt. ma arvan, et sellepärast, et mu sügis jõudis kohale. minu oma kõige kallim. sest seda tunnet ei ole võimalik sõnadesse ümber muuta. ma suudaksin võib-olla seda tunnet laulda, klaveriklahvidel mängida, joonistada, tantsida. aga sõnu pole selle jaoks.
ja miks on nii, et ma oskan teisi lohutada, aga iseennast mitte? oskan teisi kuulata, aga enda häälekat südant mitte. oskan teistel tuju parandada, aga endal ei suuda. oskan teisi julgustada, aga endale pole nagu midagi anda. oskan teistele toeks olla, aga ennast pole kunagi toetanud.
jah, olen küll such a mess inside.
ma olin soomes. kodumaal. oih, patriootlik pool hakkas vaikselt valvsust tõstma. okei.. teisel kodumaal. kuidas ma küll saan nautida mingi keele rääkimist nii palju? peaaegu sama palju, nagu oma õige keele. aga ütleme nii.. et mind helsingisse üksinda linna peale ei tohi lasta. sest suunataju on üks asi, mis mul seal täielikult puudub. orienteerumismeel- njetu. vapustavalt tore oli kudiga seal olla. isegi tema pikkades igavates ülikooli tutvustamisloengutes. ikkagi. leidsin enda perfecto reisimiskaaslase, kuigi samas.. päris loogiline ju..
ja tänane(loe, eilne) öö möödus sakus. godfather&scarface. ja keegi ei märka, kui päike tõuseb, sest on normaalne minna hommikul kell kümme magama ja ärgata pool kolm. täiesti normaalne. mulle meeldis igatahes..
väsitav elu..
ma ise vist väsitan ennast
pekkiküll
lõpeta ära siis.
miks peaks?
sest nõme on..
ah, ole vait..
ole ise..
jah. kui mind kaua üleval hoida, hakkan ma monolooge pidama. mis iseenesest pole paha, kui puuduvad pealtvaatajad..
hans christian anderseni muinasjutud ei ole tegelikult midagi nii ilusad, millisena neid müüakse. aga see just ongi nende võlu. ühest tema loost olen ma saanud lapsepõlvetrauma
nüüd. tõsiselt. magama.
-you're a little fairytale to me. you're a little unbelievable. you're a little question in my sight. you're a little stuck in my heart-
No comments:
Post a Comment