minu kallis kaara otsustas, et täitsa tore oleks minna poisiga metsa.
ja kõik mis ma olen talle rääkinud sellest, et mehed tahavad vaid üheöösuhet.. kunagi ei kuulata ju vanemat ja targemat. kuigi.. isase tunnustuseks peab ütlema, et ta näitas enda koonu ka hiljem. niiet päris suva tal minu tüdrukust siiski ei olnud.
kuu aja pärast lähme ultrahelisse.
üks kutsikutevaba kõht paluks..
nii hea tunne on, kui sa oled midagi kaua meelde tuletanud ja kui sa selle lõpuks avastad. hullult hea.
ma ei oska midagi öelda jällegi. kas see on võimalik, et mõtteid pole. ahpekki.. on küll. ja mitte vähe. aga mitte neid õigeid.. ohjah.
varsti ma säran jälle. ma luban, et see juhtub
väljas on praegu selline pimedus, et mitte midagi peale tähtede ei näe. tükike kuud oli ka kuskilt männiokste vahelt paistmas.
laul tuli eile peaaegu. aga siis ei tulnud sõnad. ja siis oli jama käes. miks miks miks ei võiks üks laul nüüd ilusti tulla? juba mitu kuud on oodatud ja ikka ei saa hakkama.. kas ta äkki kardab? äkki ma ise pole veel valmis.. aga olen ju..
nii närvivaba on elada, kui msni hääl on maha keeratud.
tahaks jõkke sukelduma minna. oleks mul vaid keegi praegusel hetkel, kes minuga tuleks.. tahan olla seal
nii, et vee all on täielik pimedus.
nii, et ei näe isegi ettesirutatud käsi.
nii, et kõik on vaid külm mustav tühjus ümber jaheda keha.
nii, et nahkhiired libisevad hääletult üle vee ja riivavad tiivaga põske.
nii, et kõik on nii vaikne, et sa kuuled enda südame ebaühtlast trummeldamist.
nii, et kuu peegeldab veepinnale ja virvendus muudab ta loperguseks.
nii, et udu vajub vaikselt jõele, ilma, et seda märkakski.
nii, et pimedus on ühesugune nii vees kui väljas.
nii, et jooksed veest välja sooja rätikusse.
nii, et aurad vaikselt jahedas õhus.
nii, et unistad igavesest hetkest.
nii, et lamad maanteel.
nii, et hingad vaikselt.
nii, et istud sillaäärel.
nii, et näed tähti.
nii, et uinud.
hinga vaikselt ja ole tasa, sest südame seinad on õhukesed..
No comments:
Post a Comment