tahaks praegu joosta hundina mööda pimedaid metsi. joosta lõputult. nahksed käpapadjad riivaksid maapinda ainult kergelt, piisavalt, et hoida minu hoogu kiirena kui tuul. mu silmad ei eristaks muud, kui kiiresti mööduvaid puid ja helendavaid tähti läbi puulatvade.
ma ei oleks üksik. mul oleks mu kari, mis jookseks hääletult mu taga ja ümber. ma tunneksin meie kõigi südamete ühtlast põksumist, mis hoiaks meie tempot. nad oleks minu omad, minu oma kari. minu südamed, minu hing kokkupõimununa nende omadega. kuuvalgus libiseks vahetevahel okste vahelt üle meie hõbedaste selgade, mis kaoksid hetkega jälle tumemusta pimedusse. me ei väsiks. me oleks püsivad. me oleks ja samas ka poleks. ja nii olekski
me oleme kaks ühe tiivaga lindu. aga kui me kallistame, saame lennata.
No comments:
Post a Comment