ma vajan rohkem aega, et olla. lihtsalt olla. päriselt.
ma ei saa rohkem elada selles lõputus ringikappamises. ma vajan puhkust. üle mingi 10 aasta. tõesti. kuidas see on võimalik, et ma suudan kogu aeg ise endal elu nii keeruliseks ja tegusaks muuta? kas võiks seda kutsuda kaasasündinud geeniks või lihtsalt omapäraks? ma ei mõtlegi ennast kurnata selle üle mõtlemisega.
me käisime klassiga täna kumus 'eesti kunst paguluses' näitusel ja ma sain NII palju emotsioone sealt. liiga palju. peale sealt lahkumist olid mul sellised vastanduvad tunded. ühest küljest ma oleks nagu olnud täidetud millegi ülimitmekesisega, teiselt poolt olin ma nii tühi lihtsalt. võimalik, et kõik emotsioonid kurnati minust välja ja ma jäingi sisutuks. ja piparkoogimehikese kaotasime ka ära! täitsa blin
üldse ma üks õhtu hakkasin mõtlema selle üle, miks ma olen, nagu ma olen. megafilosoofiline, aga ma arutlesin, miks mind tõmbab kõik natuke ebareaalne ja kerge mõrujas. miks ma tahaksin elada the nightmare before christmas'i Halloween town'is. sellises hallis kõledas vaikuses. miks mind alati tõmbab mingi kerge õudus või sürrealism. ma ei saa aru. mu hing nagu ihkakski midagi sellist. ja ma tõesti ei oska sellele seletust leida. võimalik, et ma ei tunne ennast veel piisavalt
ja ma suutsin ainult sellele teemale mõtleda kolmveerand tundi, lamades pimedas toas ja vaadates ainiti kardinapuu küljes rippuvat küünalt
see oli imelik öö.
No comments:
Post a Comment