ma ärkasin, jätsin ta magama. ta oli ennast teki sisse keeranud, pool nägu kaetud. kuulsin ainult vaikset ühtlast hingamist, mis hetkeks muutis enda rütmi, kui ta minu kolistamise peale kergelt liigutas. kahe sammuga olin asjade juures, haarasin need kaenlasse ja hiilisin toast välja. ust kinni ei pannud, sest see oleks vastikut häält teinud. panin riidesse, täitsin kannu veega ja panin selle keema. imetlesin jälle selle sinist kuma. vahtisin aknast välja. väljas oli jahe, väga paigalseisev sügishommik. selline tunne oli, nagu see pilt oleks kuskilt välja lõigatud ja ebareaalne. kell oli normaalselt vähe. mul oli aega. ja siiski suutsin selle kulutada mõttetule uimerdamisele. kui ma tagasi teekannu juurde jõudsin, oli mul vaevalt 10 minutit bussini aega. võtsin seda kõige paremat teed, teades, et ta ei pahanda. võtsin piima ka külmkapist, peaaegu nagu omas kodus. teelehed sõudsid valgel pinnal võidu pisikeste puuviljatükkidega. tegin võileiva. vaatasin kella. avastasin, et oppaa, aega on mul neli minutit. seega jõin tee ülima kiiruga ära, mitte nagu tavaliselt nautides. esikus pidin võileiva rattasadulale puhkama panema, sest käsi polnud piisavalt. oleksin selle peaaegu sinna unustanud. viimasel hetkel tuli meelde. välisukse pidin lukustamata jätma, sest ei tahtnud võtmeid varastada. lootsin südamepõhjast, et röövleid ei tule. jooksin, võileib hambus, kargesse hommikusse. tuli hea päev..
on ju ilus pilt?
No comments:
Post a Comment