talv tuli järjekordselt.
tore, mul saigi villand ilma absoluutsest otsustusvõimetusest. üks päev tahab kevad olla, teine hommik ehib end jääga. nii ei saa.
mul on tunne, nagu midagi oleks, aga ma ei saa aru, mis. ja see ajab mind päris korralikult närvi. liiga utoopiline ja ma ei mõista biiti.
iseenesest saaks kahe kodusveedetud päevaga väga palju kasulikku tehtud, aga enne, kui ma jõuan sellele mõeldagi, on väljas juba öö. ja siis ma mõtlen üle eelneva päeva ja avastan, et ma olen sellest lihtsalt üle lennanud. nagu tihti suvel. praegu on see aeg, kui ma üle kõige igatsen seda, et ma hommikul ärkaksin selle peale, et linnud liiga kõvasti laulavad. tõmbaksin end voodi peal kerra ja vaataks hommikupäikesest kuldseid mände akna taga.
aga ei. ärkan, mässin teki võimalikult ümber, et külm ei oleks ja vahin nukrat paljast kastanit, keda lumi riietada üritab.
talv on ilus, aga ta jäätab koos merega ka aja.
ma vannun, et see pole ainult minu ettekujutluse vili.
mul on kuri tunne, et mulle on külge jäämas üks hea harjumus..
vahepeal jõudsin väisata lastepolikliinikut.
liiga tuttavad rohelised käsipuud.
palavik subferiilne, ninast purulentne eritis, peavalu, ninahingamine häiritud
-põskkoopapõletik. juhhui.
haigus pani mind nädalalõpus koduaresti. . kus on õiglus??
seisin vastu plaati, suu lahti ja tundsin, kuidas röntgenkiired tantsivad läbi minu.
ma ei saa nüüd aru, kas see maailmalõpp tuleb varsti või ei tule..?
No comments:
Post a Comment