ilutulestikud

teate, kui ilus ja hea aastavahetus mul oli?
lihtsalt.. siiamaani üks parimaid aegu mu elus. kuressaare koos kamba überlahedate inimestega.
ma rikun kergelt enda traditsiooni kirjutada peamiselt mõtetest ja esitlen originaalselt enda viimaseid päevi eelmises aastas.
saarele sõitsime siimu suure logu bussiga, mis mentidele vahele ei tohtinud jääda, sest põrand paistis kohati läbi. glenn suudeti tee peal kolm korda lumme toimetada. külm oli.
kirik, kus me elasime, oli kunagi sõjaväe lõbustusasutus olnud. ilma punaste laternateta. lihtsalt spordisaal, kino ja muu.
ruthiga arendasime välja uue väga kõrget intelligentsitaset nõudva pallimängu. ma ei hakka seda seletama, sest mul arvatavasti oleks piinlik.
aastat võtsime vastu siioni kiriku katusel. see oli ilus hetk.
meile anti ülesandeks aastavahetuse noortekas teha. kaks päeva treenisin laululinde, kes said lõpuks ülihästi hakkama. sinna kahjuks väga palju rahvast ei tulnud, aga üldiselt oli haigelt hea.
palvetasin kirsi eest ja kui ta ära läks, tundsin, et pean piibli lahti võtma. sealt avanes Lu 12:31. "pigem otsige tema kuningriiki, siis antakse kõik see teile pealegi" ja see nii puudutas mind. nutsin õnnest tund aega. tundsin, kuidas Jumal oli igal pool ümber. ja see oli nii hea tunne. üle nii pika aja.
gaspar palvetas meie tripi alguses, et igaüks saaks ühe ime. mina sain. ja ma olen nii õnnelik selle üle, sest imed on head. on ju?
ma tunnen, et mu süda on oma juured alla ajanud. pikad jämedad tugevad juured. ta ei varja enam pisikest hinge enda sees. hing on väljas. tantsib, laulab, naerab.
pole enam köie peal kõndimist. nüüd on kindlad kivid, mida ma kavatsen tallata veel kaua.
ma olen nii õnnelik!
ma tahan, et ma saaksin selle jagada kõigile teile, sest ma saan seda piiramatult.
mul on nii hea Jumal. päriselt. teda reaalselt tasub tunda, sest ta on nii freaking lahe.
ilusaid unesid, kallid. ma armastan teid.
ja mitte ainult mina