see on üks kahtlane tunne. ma avastasin ta eile õhtul kodu poole jalutades, kui mu telefon pakkus mulle the killersit, tänavad olid tühjad ja miski ei seganud mõtlemist. ma üritasin haarata, kuidagigi saada mingit aimu temast. aga ta voolas mu sõrmede vahelt nagu vesi. lippas mu ees nurga taha ja ma nägin ainult kaduvat varju. ma ei näinud isegi tema kanda. ainult teadmine, et ta on nurga taga. aga ta on olemas.
kui keegi küsiks, mis see on..ma vastaksin, et ma ei tea. ta on ainult minu jaoks. teda ei saa paljundada, jagada, kopeerida. ta on mingi ühtekuuluvustunne, mingi nukrus, mingi ilu, mingi tõde. ta tuleb täiesti ootamatutel hetkedel, täiesti hääletult. ma peaaegu ei tunnegi, et ta mu selja taha hiilib. ta on nagu kummiliim, mis võib lõputult venida ja distants kahe kokkuliimitava asja vahel võib olla suur. aga kui need kaks on koos, siis liidab see liim nii tugevalt.
ma pole kindel, kust ta alguse sai. kas ta on alati olemas olnud.
aga ma tean enam-vähem, millal ta tuleb. mul on võtmed selle juurde olemas.
kuigi vahel, kui luku lahti keeran, seisan vastamisi tühja toaga.
kokkuvõttes. ma ei tea mis see on. äkki see pole isegi tunne. võib-olla ma lihtsalt tunnen seda, aga tegelikult teda pole olemas? aaah. sa ajad mu mõtted nii umbsõlme, mis iganes sa ka poleks..
No comments:
Post a Comment