pühapäeval posti ei tule

kes endale auku kaevab, see ise sisse kukub.

mu kirjutised on läinud aina mõttelagedamaks. ja seda rohkem ma tunnen, et tahaksin midagi öelda, aga sõnad ei tule õiges järjekorras ja sõbralikult välja. poolel teel hakkavad kaklema ja ekraanile jõuavad ainult tugevamad, kes teised lihtsalt ära sõid. kus on mu kirjutamisvaim, kes vahepeal ustavalt jälitas igal pool? läks puhkusele, on avarii tõttu haiglas, kodused probleemid, murdis jalaluu. ma võin talle palju vabandusi välja mõelda, et varjata tema mittekohalolekut. et lihtsalt endale sisendada- mind pole üksi jäetud. kena küll, praegu saan hakkama, aga kui see jätkub, siis ma ei nõustu seda enam uskuma. ja siis? siis ma harjun sellega, et teda polegi.

harjumine on üks kohutav asi. see on sama rõve, nagu petersellitee. aga tee pole paratamatus, harjumine aga on. inimene võib kõigega harjuda, see on kuskil tema loomuses kinni. pole vahet, kas sind pekstakse, piinatakse või armastatakse- sa harjud nende kõigiga. üks hetk lihtsalt avastad, et see on saanud loomulikuks, sa ei vaevu enam selle vastu võitlema või seda märkama. see ei tähenda muidugi, et su tunded selle kohta peaks muutuma, aga mingi punktini on su iseloom jõudnud, kust edasi ta enam ei roni. kuigi siiski, mõnel ikka ronib küll. sellistele inimestele vaatan ma alt üles. võime rutiinist läbi murda on minu arvates imetlusväärne, sest see tähendab enda endale allutamist. kõlab utoopiliselt, aga on tõsi.
rutiin ei pruugi paha olla, kui see on igapäevane postkasti kiikamine, koolimaja külastamine või jooksmine, aga halb on see, et rutiin ja harjumine on nii üksteise külge põimunud, et ei saa aru, kus on pead, kus sabad.
ma päris tõsiselt kardan harjumist. mõlgutan peas küll mõtteid, et ma saaks paremini hakkama, aga kui ikka päriselt asi kätte jõuab, hiilib see nii vaikselt kohale, et ma elan edasi õndsa teadmisega, et seda seal pole. ja siis olen ma harjunud. harjunud sellega, et ma ei harju.
ma olen nõus vaid olema harjunud sellega, mis head toodab.

aga jätke meelde- pühapäeval posti ei tule!
(see oli nüüd küll eelkõige minule)