saite nüüd
ma tantsin ja laulan vihma käes, kuni ma olen jälle õnnelik. ma söön tikreid, kuni olen jälle õnnelik. ma nutan, kuni olen jälle õnnelik. ma luuletan, kuni olen jälle õnnelik. ma kuulan vihma, kuni olen jälle õnnelik. sest see, mis sa ise lood enda ümber, on see, mis sa oled. ma tahan enda ruumi, kus mind ei saa katki teha ja puudutada. ma ei taha praegu nukrust. ma eraldan ennast, jooksen eemale ja peidan ennast uttu. kurbus kaotab jäljed ja loobub minu jälitamisest. ma naeran koos endaga, sest me saime hakkama.
praegu võiks tulla kassbuss ja viia mind põldude kohale sõitma. tahaks jaapanisse.
kõik teed viivad õnnelikkuseni.
“Tõelise tahte tee on kõikidest kõige ohtlikum. See nõuab ülimat tähelepanelikkust ja tõe järgimist, sest ühelgi teisel teel pole võimalik nii lõlplikult ära eksida.”
-Michael Ende "The Never Ending Story"
sooritasin väikese varguse, aga see lause on väga tõsi.
ma tegin akna pärani lahti, et öö sisse lasta. paratamatult toob ta endaga ka ööliblikaid, kes hiljem ei leia enam väljapääsu ja pekslevad arutult vastu lambikuplit. ma ei hooli sellest, las tulevad. ma ootaksin avasüli ka kõiki öökulle metsast. ja ma uinuksin nende malbe huikamise saatel. mul on juba kaks ööliblikat toas. üks puges voodi alla. ma ei tea, miks.
üks niiske karvaga koer pistis nina mulle sülle, et teha end nähtavaks. ta niuksus väga paljutähendavalt, proovis määdžikut teha ja mind sundida ust avama. aga ei, kallike, tänased rebasejahid on läbi.
saad aru. ma armusin sinu muusikasse. igasse nooti ja igasse pausi. jah, sinu käega paberile kirjutatud sõnu ma laulsin vihma käes keerutades.
sa oled astronaut
No comments:
Post a Comment