stormy

ma nii mõttetult üritasin ja pressisin ja surusin, et hoida kõike koos, aga üks hetk ma sain aru, et kui ma lahti lasen, saan ma keskenduda millelegi palju olulisemale. viimastel nädalatel on õiged asjad õigete nuppude peale minus vajutanud. ma olen ausõna õppinud selle aja jooksul rohkem, kui ma neljatunnisest keemiaõpiku lugemisest omandan. ja midagi palju vajalikumat.

tänase jutluse mõjul käis üks neist klikkidest ära. Ago rääkis sellest, kuidas vaenlasi armastada. mitte, et mul neid otseselt oleks, aga mingis mõttes iga inimene, kes haiget teeb või kellega on viinamarjad hapud.
armastus on relv. see on selline üleolek, mis ei upita, aga teeb tugevamaks. see jätab vaenlased viis sammu tahapoole, sest sina oled juba edasi liikunud. mis mõtet on kallata teist sama tõrvaga üle, mis ise said? kättemaks ei ole tugevus. see näitab jõuetust ise otsustada ja mitte lasta tunnetel enda eest tegutseda.
oleks mul ainult praegu tugevust nii palju, et ületada ennast ja anda armastust nii palju, nagu ma hetkel kindel olen, et suudaksin. siis ma oleksin nii uhke, nagu ma kunagi enda üle pole olnud. ja ma arvan, et ma poleks ainuke.

ma ei saa aru, kuidas on võimalik Jumalata kõndida. ja miks läheb nii kaua mõistmaks, et ta lihtsalt ootab, et süda oleks avatud. kogu aeg. iga freaking kord ma õpin seda nagu uuesti. kui palju ma sain, kui ma palusin. peaaegu ei palunudki, aga ta nägi need mõttevärahtused ära ja andis. miks on nii raske rääkida sellest, mis südant täidab ja elus hoiab? ma ei tea. võib-olla on see minu nõrkus, sest mõnel inimesel voolavad sõnad nii vabalt välja.
ma sain aru, et ma klammerdusin mõttetult inimeste külge, samal ajal, kui mul ei olnud piisavalt aru peas, et Jumala külge klammerduda. nii loll. mitte ükski inimene ei saa anda nii palju, kui tema. sellepärast ma pettusin ja kurvastasin ja kahtlesin. samal ajal tema nii kannatlikult ootas, et ma räägiksin temale, mis on mu mured. sest mu süda ei tahtnud neid kohe kuidagi välja anda. aga Jumalaga on lihtne, midagi ei jää varjatuks. ma ei pea sõnagi ütlema ja ta näeb, mõistab ja aitab. millest selline armastus, et oodata nii kaua ainult minu järgi? ma ei tea. ei saagi vist kunagi sellest aru. aga vähemalt on mul üks asi, mis ei kõigu mitte kunagi. milles ma ei pea kunagi pettuma. mis kannab mind ükskõik, millest läbi.
ma tahaksin, et teised minu ümber tunneks seda tunnet. sest sõnadega pole võimalik seda kirjeldada ja minu suu koperdab. kui kõik seda tunnetaksid, ei oleks keegi lootusetu, kurb ega skeptiline. see poleks lihtsalt võimalik.
pekki, kuidas ma tahaks, et mul oleks oskust seda niimoodi väljendada, et ma tõesti saaksin midagi selgeks teha.

ma nüüd pean suutma enda piire ületada.