jälle avastan end kell 3.17. täiesti ärkvel. teises toas kari inimesi, üks tudimas mu isa voodis siin kõrval. täna öösel on käidud katusel kaks korda rando&magnusega, kuulatud seal muusikat, vaieldud selle üle, kas täht on ikka täht, söödud piimaga krõbinaid, passitud hiirvaikselt, hinge kinni hoides pööninguukse juures pimedas, kui kuulsime, et all käis uks ja keegi tuli välja. tegelikult oli see prügikott, mis pandi ukse taha.. noh.. juhtub.
ilus õhtu ja öö. mis muud.
masendav on olla veest eemal. eemal sellest vedelast ollusest, kus ma viimase nädala jooksul olen suure osa tundidest veetnud. homme tagasi. ja tõotab tulla jälle imeline aeg
jah, täht särab, läks magama..
taevas pole öö jooksul muutunud. ühtlane roosakas-oranžikas kuma mere kohal ja mõned tuledes säravad laevad.
vastasmaja aken hakkab heledamaks minema. hommik. peaks tudile keerama. jalad valutavad.
ma loodan, et keegi pihta ei saanud, kui katuselt sülitasime. vabandust if so.
kella üheksast pekstakse terve kari üles. julmalt ja halastamatult. ise tahaks ka vist magada..
minu rahu sääskedega on läbi. vabandust, keda ma reetsin. iseend vist kõige rohkem. aga nad olid nii terroriseerivad, massiliselt kargasid kallale ja imesid su kuivaks. vaevalt pääsesin.. ja niii valus oli.
armastan seda hetke. praegu. just praegu.
.
No comments:
Post a Comment