tagasi enda vanavanaisa rakkus kunstnikukätega ehitatud majas. üksinda koos hundiga.
ma nii ei salli rutiine. eriti kui need imevad su endasse täiesti märkamatult. vastik. ma tahan olla vaba. astuda siis, kui tahan, hingata siis, kui tahan. aga muster hakkab korduma ja oledki tagasi seal, kus märkad, et tegid just midagi, mida oled korda saatnud juba eile, üleeile, üleüleeile.. ja siis mõtled, et rohkem niimoodi ei tee.. kuni järgmise korrani, kus avastad ennast jälle samast kohast.
aga miks sa siis tekitad endale rutiine?
ja miks ma pean endale vastuse võlgu jääma..?

tahaks nii palju rääkida. aga kõike kokku kuhjata oleks ebanormaalne, selle kõige paremas tähenduses.
homme, ma tunnen, on natukeseks ajaks teistsugust elu. kuni reedeni. ma armastan vaheldust.

soodamasin. huvitav, milline see välja näeks..? kust sellised mõtted üldse tulevad?? miks ma täna nii palju küsimusi esitan???

tahaks donnie darkot näha. ma lihtsalt veedaksingi elu sellises sürreaalsuses. see on vaimustavalt hea. ja tahaksin uuesti vaadata where the wild things are..sest mul on nii selline tunne, et ma ei näinud mingit allteksti, mis tegelikult oli küll seal olemas.

mulle meeldib vaadata joonistusi ja kirjutisi seintel, toolidel, laudadel, postidel. mõtlen, mis inimene selle küll kirjutas, mida ta mõtles, miks ta üldse seda tegi, kuhu ta teel oli..

jah. ma pean tunnistama. ma tapsin eile sääski. ja täna ka. ja hiljem süda valutas ja ma palusin mõttes vabandust . sest tundub absurdne, et ma tapan kellegi lihtsalt selle pärast, et ta käitub enda ellujäämisinstinkti ajel. ja teistele tundub absurdne, et ma enda pead üldse sellise asja pärast vaevan. nätaki ja üks mure vähem. kes mind selliseks on teinud?
kaara käis mu juures. tegi väga armsat nägu ja tonksas mind oma niiske ninaga. vaatasime kaua aega tõtt. ma ei lugenud tema pruunidest silmadest küll midagi välja. ma küsisin temalt, et mis ta tahab. ta vist üritas mulle öelda. aga mina loll ei saanud midagi aru.
inimesed.. mõtleb kaara.
koerad.. mõtlen mina.
kaara jalutab toast välja ja mina pööran pilgu jälle helendavale ekraanile.
tüüpiline kahekõne.

unustasin ennast rääkima inimestega, keda pole kaua kohanud. kuid ikka ei ole lainel paljusid teisi, kellega suhelda tahaks. ära kadunud. minema läksid. jätsid mind üksinda. enesehaletsus..

ootan kannatamatult. närin küüsi. vaatan gmaili. kas raili on arvutisse saanud? nuuks.

the killers on midagi, mida pole võimalik kirjeldada.

loen tunde homse õhtuni.

punkt