hetkel on hetk, kui tahaksin sõita kabrioletiga mööda lõputut maanteed, kahel pool kõrb. üksinda. täitsa omapead enda südamega. beautiful calm driving. ümisen viisijuppi, mis tekitab tundeid, mida ei oska seletada ega sõnades väljendada. lõputu eksistents. igavesti tuksuv hing, isegi kui süda maetakse mulda. tegelikult.. mis süda on , kui vaid väike organ, kaetud kehaga, mis omakorda seda kaitseb. igaüks vajab millegi eest kaitset. aga need asjad, mis südant puudutavad, neid ei saa vältida. neist ei saa puutumatult läbi kõndida. ei saa silmi kinni pigistada, sest süda ikka tunneb. aga süda loob verd. veres on hing. süda on hinge baas. kui hing on väsinud, poeb ta südamesse tagasi, keerab end kerra ja magab. ja peab ootama, kuni hing on enda une täis maganud. hinga vaikselt ja suru mõtted maha. sest südame seinad on õhukesed ja kostavad kergelt läbi. ja kui keegi hinge äratab, on see segaduses. niheleb ja keerab külge. ei suuda enam uinuda. südametuksed kõlavad nagu koputused. valjud ning nõudlikud. seinad värisevad löökidest. keegi on ukse taga ja tahab sisse saada. aga hing on nii harjunud olema südames täitsa üksi. ta kahtleb. mõtleb. kaalub. piilub välja, et näha sissetungijat. see näib ilus olevat. rahulikult seisab ta ukse ees. kannatlikult ootab ta. teades, et keegi on kodus. hing lükkab ukse õrnalt praokile. igaks juhuks. kui teine tahab ehk midagi südamest röövida ja siis minema joosta. hing tervitab sõnatult teist hinge. uut külalist. ta ei julge veel ust pärani lahti teha vaid istub ukselävele ja laulab. ja ootab , et teine hing tooks kuuldavale mingi heli, mõned sõnad, meloodiad. siis saab kindel olla ning teise sisse lasta. sest selles viisireas peidab hing enda unistusi ja unustusi. ja kui teine hing oskab kaasa laulda , saab teda usaldada.
südame kaleidoskoop. keerutad korra ja kõik on segi. mustrid vahetunud ja värvid muutunud. aga siiski on ilus vaadata.
No comments:
Post a Comment