sinnamaani, kui sa loed muinasjutte ainult koltunud paberilt ja näed võimatuid asju, mis võluväel teoks saavad, on normaalne. aga kui imed hakkavad siis juhtuma, kui sa raamatu kinni lööd. vaata see on ebaloomulik. aga samas nii loomulik, kui sa usud.
miks mulle on antud kõik, mida ma palunud olen? mul hakkab piinlik. punastan ja sõnad ei tule suust. sest ma tean südames, et ma pole piisavalt teinud, et seda väärida. ma pole hea olnud. kaugel sellest. ja ikka ma saan kõik selle. mitte, et ma poleks tänulik selle eest. ma olen KOHUTAVALT õnnelik. aga ikkagi.. ma ei oskaks kõike tagasi anda. isegi kui ma püüaksin sajakordselt, ei tuleks sellest poolgi välja nii võrratult, nagu temal. ja ainuke sõna, mis mu huultel on, on aitäh. väike ja nõrk. aga see on kõik, mis mu hing suudab anda.
käsi on täis soditud trips-traps-trulle
ei taha lahti lasta veel viimase nädala mälestustest. sest need on liiga kallid mulle. tänu sellele, et ma ennast lombakaks laagris jooksin, mõistsin ma, kui head sõbrad mul on. nad olid igal hetkel seal, kui ma neid vajasin. toetamas, tassimas, rääkimas, aitamas, hoolimas. ma ei oska neidki tänada piisavalt.. midagi ma ei oska..
ja kes oleks võinud arvata, et kaks inimest ilma teadmata palvetavad sama asja eest?
ja selle täitumine jäi ainult 7 tundi hiljaks.kuigi.. tegelikult oli see kogu aeg olemas..
ja mu jalg on varsti terve.
kui ma poleks vigane, ma tantsiksin rõõmust ja õnnest. viskaksin ennast keset ööd murule pikali ja vaataksin langevaid tähti, mida ma enam ei vaja.
pisarad uhtusid musta kihi hingelt maha
i feel so wonderful . mag(n)ificent.
ma üritan selle maski maha rebida. isegi, kui kaotan sellega nahka.
pigem olla päris näoga ma mõtlen..
armastan sind. ja tean, et vastad mulle samaga.
aitäh
No comments:
Post a Comment