klaviatuurihiirte urud

homse maalehe esikaanelt leiate kindlasti pildi kolme metsiku, hullunud pilgu, räbaldunud riiete ja luudadega inimesest, kes jalutavad ühte koera, ümber tiirlemas kaks suurt isast hunti, silmad hiilgamas.

tegelt asi oli nii, et me käisime kaaraga metsas jalutamas. ma pole elu sees huvitavamat jalutuskäiku läbi elanud. iga hetk pead olema valmis luuaga nähvama ligitikkuvale koerale, karjuma tema peale talle niikuinii arusaamatutes sõnades ja üldse.. oli põnev.
tere. olen mareta ja armastan väga koeri.

unetuid öid on mu suve arvele kogunenud 3 siiamaani. keha on väsinud ja juhtmed on pikad-pikad-pikad. seda võivad mõned tunnistadagi. mõte jõuab sõnadele sama kiiresti järgi, kui tigu gepardile.

spontaansed uinakud nagu teeks enesetunde paremaks, aga tegelikult väsitavad veel rohkem ära. it's in your head, in your head, zombie, zombie, zombie.
tahaks ilusaid, tõeliselt kauneid unenägusid. aga samas on alati selline pettumus ärgata reaalsusesse, kui oled juba olnud lummatud imelisusest ja kõigest parimast.
tahaks mõnda unenägu, mis oleks nii ilus, et mõtled sellele terve nädal naeratades.

ma vaatan, et ma 'tahaks' väga palju asju viimasel ajal. liiga palju.. ? sest kes muu neid teostada saab, kui ma ise. aga hing hakkab kergelt nurisema, viskab teise külje ja ütleb, et pole tema asi ja tema ei viitsi niimoodi mängida. oh.. miks siis just mängida? võib ka ju tõsiselt..

mitu korda võib samasse ämbrisse astuda? aga äkki jäi ämber hoopis jala külge kinni? kõike võib juhtuda..

unes on ebanormaalne mõelda.