unetud mõtted

if i could just break some patterns that seem to recur

aga äkki ongi viga minus? äkki peaks jooksma kuskile kaugele-kaugele seitsme maa ja mere taha. värvima enda juuksed mustaks, tõmbama õuna kurku ja lamama klaaskirstus maailmast eraldatuna. sest klaasist seinte taga ei saa mina haiget ja ei saa teistele haiget teha. sest nii oleks aus. kõigi suhtes. sest vahepeal mul on tunne, et ma tahan seda õuna..

ma tahan sügist. jälle.
võimalik, et need on coldplay laulu klaverilöögid, mis selle tunde mulle tekitavad. aga alati millalgi suve jooksul see tuleb.
sügis on nii...ilus.

ma tahaks ühte hetke praegu keset jahedat tuult ja pooleldi kuivanud lehtede lõhna. ma seisaksin soo peal ja kuulaksin kurgi laulmas. ja kullaste lehtedega noored kased kõiguksid vaikselt enda latvu sahistades. ja see oleks minu täiuslik hetk, kus ma võiksin igavesti viibida. üksinda.

ma imestan siiamaani, kuidas üks raamat saab olla terve elu retsept. kõik, mis sul vaja on, on kirjutatud neile lehtedele. mõnda asja pead otsima, mõni on selgelt välja kirjutatud. wonderfully wonderful

kuigi ma ei saa praegusel hetkel mitte millestki aru, kuigi mu hing on segaduses ja kuhugi südamepõhja pugenud, kuigi mu mõistusemustrid on nagu kaleidoskoobil segi keeratud, kuigi ma tahaksin maailma teise otsa joosta enda mõtete eest, siiski, ma tänan. et mul on kõik see ülejäänu. mida on tegelikult nii palju.
et mul lubatakse olla kellelegi tähtis, kellelegi sõber, kellelegi õde

everything's not lost..

ilus oleks päästa üks elu..