tahaks laulda, joonistada, tantsida sügist.
igat viimast kuldkollast lehte, igat raagus oksa, igat jahedat tuulepuhangut, igat vihmasadu, igat äralendavat kurge, igat pimedat õhtut, igat põhjatut lompi, igat hetke, kus aeg jääb seisma.
tahaks sukelduda sellesse. hingata enne suur sõõm karget õhku ja viskuda pimesi mulle nii armsasse tundmatusse. lihtsalt lasta endal vajuda. põhja. ja seal ma lamaksin. vaataksin maailma ähmaselt läbi virvendava vee. puhuksin õhumulle, mis kokkupuutest pinnaga lõhkeks. armastaksin kõike seda, mis mu ümber on.
vahel, kui ma kõnnin vihmase ilmaga aslfaltil, kardan ma lompidesse astuda. sest tundub nii reaalne, et ma võin lihtsalt hetkega kukkuda kuhugi. ümberpööratud maailma. ja vahel just selle unistusega seisan ma keset seda väikest peeglit, vaatan tagurpidi puid ja taevast läbisõeluvaid pilvi. ja mõtlen, et tahaks sinna. äkki seal oleks ilusam? äkki seal oleks parem? julgeks riskidagi..
aga palun proovige. üritage hoolida. ärge olge ükskõiksed ükskõiksuse vastu. sest see lammutab seestpoolt. täiesti märkamatult on hingest lihtsalt ühel päeval varemed alles. ja keegi teine ei kavatse seda enam üles ehitada
No comments:
Post a Comment