andekus on selline rikkus. lihtsalt vaadates täna õhtul kõiki oma kalleid koolikaaslasi, kes esinesid, tuli mõttesse, et kuidas ühte kohta on nii palju rikkust koondunud? mingi salapärane suur magnet, mis tõmbab inimesi, kes oskavad midagi teha ja tõeliselt naudivad seda.
ma arvan, et ma olen maandunud täpselt selles kohas, kus ma olla tahan ja pean olema. kui üldse mõni mu valik on täppi läinud, siis see on vähemalt esikolmiku seas. kuigi ma siiski kaklen pika hommikuse unega, ei tekita kooliminek enam mingisugust sisemist protesti. lähen sinna, kus on mu koht. sinna, kus mul on hea.
ja nii hea tunne on, kui peaaegu kõik meist armastavad seda, mida teevad. kuidas vaheruumi klaveriklahvid ei jää peaaegu hetkekski puhkama. kuidas inimesed tulevad maalitunnist värviste kätega. kuidas teatrikad kordavad söögilauas oma repliike.
ja kaks korda aastas antakse neile võimalus kõigi teiste ees enda andekust tõestada.
selle nimi on VHK vabalava.
nii tore ja hea ja armas!
ReplyDelete