mere ääres on tühi asfaltiga kaetud plats, kus keskel seisab graffitikunstiga kaetud tellistest putka. seal oli kunagi tivoli. kõnnin mööda lompe ja jään seisma sinise.. asja juures. sõna otseses mõttes asja, sest enam sellel mingit väärtust ega kasutust ei ole. aga imelisel viisil on see ka ainuke asi, mis minus toob mingi kauge lapsepõlvemälestuse. kuidas ma sellel ainukesel korral, kui seal tivolis käisin, sõitsin selles sinises asjas pisikese paadiga. päikesepaisteline päev. selles kohas oleks nagu mingi hetk tardunud. mingi tunne jäänud õhku rippuma. kuigi praegu on see vaid varemetena.
ma pole ka ainuke, kes seda kohta armastab. seal jalutades näeb kauguses alati üksikuid inimkogusid, mis seisavad kas koltunud pika rohu sees või kaldakividel ja vaatavad merd. kes on tulnud sinna üksi enda mõtete ja tunnetega.
ja õhtuti ma istun mõne suure kivi peal ja vaatan pirita rannajoont, mis on täistuledes. väikesed tulukesed-autod- liiguvad sünkroonis linna poole. meenutavad jaaniusse. tavaliselt läheb sadamast mõni suur laev. vaikselt tagurdab enda pesast välja ja pöörab nina avamere poole. loobin kive kaarale vette, et ta saaks käpad märjaks.
kaks luike jälgisid meid täna. tulid, ujusid täitsa lähedale. kaarast siiski ohutusse kaugusse. lihtsalt ulpisid terve selle aja seal, kui meie kaldal olime. häälitsesid vahepeal natuke. paistsid pimedas hästi välja tänu oma valgele sulestikule.
üldse pimedus on imelik asi. alguses tundub ühtlane ja massiivne. kui silmad harjuvad ära, hakkavad nad eraldama asjade kontuure. enne kellegina tundunud kogud muutuvad tavalisteks kivideks. kõik on tegelikult täitsa loomulik.
aga see väike tükk mererannast on minu lemmikkoht nüüdsest. armastan seda oma südame ja silmadega
No comments:
Post a Comment