if you tell me that i can't , i will, i will, i'll try all night

tahaksin need neli seina, mis mind kinni hoiavad, maha lõhkuda, katki lüüa, täielikult purustada. vaesed puurilinnud.. ma ei võta kunagi endale ühtegi. las lendavad taevas. seal on neid palju parem vaadata. nemad on õnnelikud, mina olen õnnelik. ma tunnen, et mu suled lihtsalt kukuvad küljest ära. sest kui nad ei tunne, et neid on lennuks vaja, hülgavad nad mu. tuhmuvad ja moodustavad varsti vaiba mu väikeste jalgade all. samal ajal, kui mina toetan enda nokka puurivarbadele ja ootan, et keegi juhuslik möödakäija teeks puuri lahti ja laseks mu vabaks. aga nad ei vaata siiapoolegi. neil on liiga kiire. oma elu, omad vajadused. oeh. vähemalt ma enam-vähem tean seda päeva, kui võti puuri lukuauku pistetakse. oi siis ma lendan ära. kaugele. kaugele.

ilusaid mõtteid, kallid.