we sure are too cute for two ugly people

ma uurisin natuke enda blogindust ja avastasin, et ma vingun ja virisen pidevalt. mina, kes ma ennast peaaegu optimistide kogukonna liikmeks loen.
tegelikult mul ongi kõige naljakam, kui ma ise end kuidagi üllatan. sest see on nii ootamatu. eriti, kui peaks tegelikult ise teadma kõike, mida teen ja mis ülakorrusel toimub. aga näedsa.
haruki murakami kirjutab kohutavalt hästi. ma ei oska enda armastust tema raamatute vastu väljendada. kui ma loen, olen täiesti lummatud,kuigi peaks tõdema, et ma isegi ei tea, miks. ma hakkan end kergelt jaapanlasena tundma juba..
see oli ilus, et ta laskis jaanimardika vabadusse ja tüdruk laulis rõdul.

ühte raamatut loen kodus, teist viru rahvaraamatus ja kolmandat solarise omas.

ma ei talu normaalsust. väljapeetust. halle masse. "nii on õige"'t .
okei. ma talun, aga ei salli. seda, kui inimesed jätavad midagi ainult selle pärast tegemata, et neile on alati õpetatud, et see pole sünnis, see võib sulle halva maine tekitada, see pole korralikule kodanikule kohane. ma ei mõtle, et läki tänavale aknaid puruks viskama. ma mõtlen, et.. ütle, kui sa tahad öelda, ole natuke hull, ole natuke teistsugune. keegi sind selle eest maha ei löö. aga see, kui sa midagi pidevalt maha surud, on hale, sest keegi muu ei keela sind, kui sa ise.
normaalsed inimesed kindlasti kritiseerivad, vangutavad päid ja mõtlevad, et sellest siin küll head nahka ei saa. las kritiseerivad, las mõtlevad. see näitab nende enda piiratust.
sina ära oma tiibu kärpida lase