ma olen uneskõndija. pidev, pidev udu ja hägune ümbrus. unenägu aheldab liiga palju enda külge. ma näen tuhandeid, miljoneid, miljardeid uneskõndijaid enda kõrval. meil ei ole sihti. me kõnnime mööda katuseservi, kõõlume tornides, teadmata, milline oht meid tegelikult varitseb. me ei tea, et vaid sentimeeter meie varvastest eemal on sügavik. me ei näe, et sinna on nii kerge kukkuda. sest unenäos on kõik korras. kõik nii muretu. sa ei peagi pingutama. tee kõike, mis pähe tuleb. ela, ole, vihka, armasta, tapa, ilutse, lõpeta, võida, täida enda südamesoove, mis ei tule südamest. sest kindlasti kõik, mida sa tahaksid, on hea. no doubt.
nii lihtne on igavesti unne jääda. lennata reaalsusest üle. sisendada endale, et kõik, mis sa teed on vaid unes. ükskõik, mis halvasti läheb, on nullitud, kui sa üles ärkad.
uni on salakaval asi. mitte kunagi ei suuda sa teda kinni püüda, kui ta ligi hiilib. see pole võimalik, sest kui ta juba on sinu juures, oled sa tal peos.
uni tapab reaalsuse. aga vahel saad sa aru, et see ei ole päris. hüppad alla akendest, et üles ärgata.
mul on tunne, et nad ei saa aru. või saavad, aga ei taha kohtuda reaalsusega. nad võitlevad, et jätta endale see elu, mis rahuldab nende muutuvaid vajadusi. võitlevad, et mitte päriselt näha. lasevad ennast unenäo võltsilt sooja embusesse. sest nii on ju parem. on?
aga ma ei taha magada. ma sain aru, et see on unenägu. ma tahan sellest välja murda, enne, kui mu jalg sügavikku vajub.
KUS ON AKEN?!
No comments:
Post a Comment