-mind kisti ühe hetkega mu reaalsusest. järgmisel sekundil seisin ma kaljuserval, varbad ohtlikult üle ääre. tuul ulgus mu ümber nagu kurb koer ja pilved kogusid ennast, et katta kõik päikene, mis mind paitada võiks. vaatasin alla. vähemalt poolteist kilomeetrit siledat kiviseina. lained viskusid vihaselt vastu seda ja tapsid ennast hetkega, et anda uutele teed. vahetevahel vaatas vee alt välja mõni terav kivi, naeratas mulle õelalt, otsekui öeldes, et ootab mind. oleksin tahtnud neile näkku karjuda, et mind nad kätte ei saa. et ma ei kavatsegi läbida seda pooltteist kilomeetrit vabalangemist. aga kui mu tasakaal äkilise tuulepuhangu mõjul ebakindlaks muutus, tundsin ma enda igas rakus, et just see oli tulemas.
tegelikult ma olin kahes kohas korraga. mu reaalsustaju oli nüristunud, ma kõndisin, rääkisin, naersin, jooksin, nutsin, aga see oli ainult sisseprogrammeeritud. samal ajal võitlesin ma hirmuga, teades, et väikseimgi liigutus võib mind alla lennutada. külm tuul tahtis minu hinge pugeda ja jäätada vereringluse. aga mul oli veel mõistus. jah, kui palju ma olen teda kirunud. anna andeks. ta ütles mulle, et ära võitle, sa ei saa hakkama. lase võidelda.
aita mul usaldada. aita mul usaldada. aita mul usaldada. aita mul usaldada.
lugesin kaljuserval mantraid. lained olid ikka veel vihased.
mitte miski ei olnud enam reaalne. ka reaalsus mitte.
ja siis äkki. mind paisati sellise hooga pikali, et ma ahmisin õhku. ja kui ma silmad lahti tegin, polnud kaljust jälgegi. mul oli mu reaalsus. mis ei olnud enam õhuke ja kaduv. mis oli irooniliselt sama kindel, nagu kalju, millel seisnud olin.
ma ei suutnud muudmoodi, kui ma nutsin õnnelikkusest. nutsin kõik hirmu ja valu riismed välja.
süda üritab blokeerida mõtet, et valu on hea. sest see pole minu mõte.
valu on hea, kui teda pole.
praegu on ta hea
HEAAAAAAA
No comments:
Post a Comment