ma luban, et varsti on see päev, kui ma võtan sul käest kinni, vaatan sinu silmadesse ja näen seal peegeldumas seda, mis minus hingab. ma tahan üle kõige, et see oleks nii. ma annan kogu oma jõu, kõik enda ressursid, et see hetk tuleks. ma võitlen sinu eest, kullake. ma võitlen ka siis, kui ma ise olen kaotamas. sest mul on liiga palju sulle näidata. ma ei taha, et sa jääksid ilma ühestki neist hetkedest, mida sa tegelikult kogema peaksid. sest sa oled liiga hea.
see on hetk, kui mu isekus kaob sügavale taskupõhja ja ma lihtsalt tahan, et sina saaksid astuda samale teerajale, millel mina kõnnin. ma lihtsalt tahan sulle
parimat. isegi, kui sa sellest aru ei saa. ka siis, kui mina panen pange, siis palun. ole selles kindel.
ja kui sa ütled, et sa ei taha, et ma prooviksin, sa ei taha, et ma võitleksin, siis ma teen seda ikkagi. ma ei tee välja sinu sõnadest, sest minu südame jaoks oleks see kuritegu, kui ma sind ilma jätaksin millestki nii ilusast. ma ei saaks niimoodi enam elada.
varsti ma võtan su käest kinni ja vaatan sinu silmadesse. ja seal põleb sama tuli. sama soojalt, sama tugevalt. pillub sädemeid ja praksub. sa naeratad, aga mitte mulle. ma tunnen su peopesas sinu südamelööke, mis tuksuvad samas rütmis, kui minul.
sa ei kujuta ettegi, kui väga ma seda päeva ootan.
No comments:
Post a Comment